Ilmselt olin viimati umbes 11, kui mulle eurolaulu valimine, mis sedakorda küll muud nime kandis, niivõrd olulise panuse lemmiklugude sekka tõi. See tõotas head aastat, sest kaks parimat, Malcolm Lincoln ja Lenna pidid ju peagi ka plaadi välja andma. Malcolm Lincolni plaat oli tore ja värske elektropopiplaat, millist on küll ju ka varasemalt tehtud, aga ei kunagi niivõrd tugeva produktsiooniga ja promoga. Lenna plaat jäi see-eest lapseliku muinasjutulaulu Rapunzeli kõrval kahvatuks.
Leslie Da Bass oli aga üks selle aasta läbivaid jooni, kuna temalt ilmus ju kaks plaati. (Mõningate mööndustega) HU?, mille puhul kartsid juba ka tegijad ette, et enam niimoodi ei üllatata ja tõesti, plaat ei jätnud eriti mingit mälestust. Leslie Da Bassi sooloplaat oli aga tunduvalt parem, kuigi tõsi, ka seal oli kummalisi laule, mis tekitavad vahel mulje, et Leslie kirjutab laulusõnad valgekraede elu kirjelduses niivõrd lihtsaks, et ta muutub juba ennast nö. Haritumaks kuulajaks pidava inimese Jaan Tätteks. See on nii lihtne, aga samas nii õige ja muud sarnased tättefiilide põhjendused, miks istuda kaks tundi vihmas ja vaadata kahte härrat laval. Ent aasta ühed mõnusamad laulud pärinevad ikka selle plaadi pealt.
Kui Malcolm Lincolni ja Leslie Da Bassi kõrval veel kolmas aasta olulisem Eesti plaat välja tuua, siis Orelipoiss suudab endiselt ühe minuti jooksul naerma, kurvastama, vihastama ja heldima panna. Ilmselt tema tegigi kõige parema tänavuse Eesti enda popmuusikaplaadi.
Üksikutest lugudest aga varem mainitutele lisaks väärivad Tiiu Kiik enda üliarmsa Eesti laulu osavõtuga, Inglismaalt plaadi saatnud DND lauluga Rong ja Eplik&Randalu kontsertkooslusena, mille plaadile jõudmine on järgmise aasta üks oodatuimaid hetki.
teisipäev, 14. detsember 2010
teisipäev, 9. november 2010
Lapsed lotokasti
Keskmiselt harituma ja varakama perekonna liikmed muutuvad üha närvilisemaks. Õhtud mööduvad pingeliselt peagi kooliealiseks saava lapsega raamatute taga veetes ja mõeldes, et milline eliitkool võsukese mõne nädala pärast vastu võtab.
Pereema sõbranna küünetehniku juures kiitles, et eelmisel aastal sai tema poeg Inglise kolledžisse, kirub küll kõrget igaaastast annetust, end vähemalt võib ta enda lapse üle uhke olla. Aga mõtle, kui enda laps nii kaugele ei jõua? Niigi eelistab ta praegugi sõpradega mängimist korrutustabeli uurimise ning Euroopa pealinnade pähetuupimise ees. Õudne!
Nüüd lisab paar murekortsu ka uus kehtima hakkav seadus, mis tagab lapsele vähemalt naabruses asuvasse kooli pääsu, kuid see pole ju päris see. See pole ju eliit.
Eliitkoolid üritavad hambad ristis meelitada linna haridusametit säilitama status quo’d, et kogu linn oleks üks ringkond, kuskohast saaks koolid endale piisavalt häid õpilasi leida ja siis toimiks endine mudel edasi – kes on edukam, see saab ka lapsed.
Tavalised koolid aga loodavad endale kindlat regiooni saada, kust pärit helgemad pead ka nende kooli õppeedukust kasvataksid, sest koolijuhtidel ja õpetajatel on ka sooviks leida enda kooli tulemusi kogu haridusmaastiku A ja O ehk riigieksamitulemuste esireast. Niigi räägitakse, kuidas nende kool on kehvem, aga mida sa tahad, kui kõik need paremad aastast aastasse helgemad pead endale saavad.
Lapsevanemaid ju ei huvita seegi, et nende laps saaks põhikooli lõpetades aimu maailmas elavate inimeste eripäradest, sest tavakooli põhikool näitab ilmselgelt ära, et on olemas natuke pikema taibuga inimesi, kes pahatihti korvavad seda agressiivsusega või kahekesi istuvad pingis inimesed, kellest üks on kunstis meeletult hea, ent saab matemaatikas kahtesid, ja teine saab vastupidi häid hindeid matemaatikas, aga kunstis ei suuda isegi inimest kriipsujukust kõrgemal tasemel kujutada. Ikka tahetakse, et laps käiks koolis, kus lõputunnistuse jagamisel vaatavad vastu kõik tulevased targad ja edukad, sest nõrkadele ju seal koolis kohta pole.
Ometi ei pruugi ju ka piirkondade moodustamine luua olukorda, kus koolidele jätkuks võrdselt andekaid õpilasi, sest alati võib ju registreerida end elama mõne ammuunustatud sugulase või sõbra juurde, kes puhtalt juhtumisi elab seal Inglise kolledži või ühe Raua tänava kooli lähedal. Peaasi, et piirkond õige oleks. Selline teguviis on ka igati loogiline, sest vastasel juhul muutuks eliitkool tõeliseks eliitkooliks, kuhu saavad õppima minna ainult need lapsed, kelle vanematel on elus piisavalt õnne olnud ja saanud endale kesklinna korterit lubada. Parema hariduse koondumine varakamate õpilaste hulka saaks seetõttu veel suurema hoo sisse.
Saba kinni, nokk lahti ja vastupidi. Ent mida siis teha, et väiksemad koolid saaksid ka õpilasi ning eliitkoolid ei muutuks täielikeks eliidi kasvulavadeks? Mis seal ikka – tuleb pöörduda Eesti suure lemmiku ehk loterii poole. Niikuinii on esimese klassi katsed loterii, kuid seda saab viia veelgi gigantsemale tasandile. Tuleb teha ülelinnaline loterii, sest kujuta ette, kui Helen Sürje ja Rohke Debelakk võtaksid ühel aprillikuisel õhtupoolikul rahvusringhäälingu eetris suurest potist just Teie lapse nime ning seejärel on kogu perekond, suguvõsa ja töökaaslased justkui kikivarvul – milline kool talle nüüd loositakse? Mahtra gümnaasium, TIK, Sikupilli gümnaasium, Pääsküla gümnaasium? Valikuid ju üle poolesaja, aga valvsate siseministeeriumi ülevaatajate silma all ei ole võimalik isegi see variant, kus linnaisadega lähisuhetes olevad pered võiksid endale soodsa piirkonna sobitada, sest pimeda juhuse ees on kõik lapsed võrdsed.
Pereema sõbranna küünetehniku juures kiitles, et eelmisel aastal sai tema poeg Inglise kolledžisse, kirub küll kõrget igaaastast annetust, end vähemalt võib ta enda lapse üle uhke olla. Aga mõtle, kui enda laps nii kaugele ei jõua? Niigi eelistab ta praegugi sõpradega mängimist korrutustabeli uurimise ning Euroopa pealinnade pähetuupimise ees. Õudne!
Nüüd lisab paar murekortsu ka uus kehtima hakkav seadus, mis tagab lapsele vähemalt naabruses asuvasse kooli pääsu, kuid see pole ju päris see. See pole ju eliit.
Eliitkoolid üritavad hambad ristis meelitada linna haridusametit säilitama status quo’d, et kogu linn oleks üks ringkond, kuskohast saaks koolid endale piisavalt häid õpilasi leida ja siis toimiks endine mudel edasi – kes on edukam, see saab ka lapsed.
Tavalised koolid aga loodavad endale kindlat regiooni saada, kust pärit helgemad pead ka nende kooli õppeedukust kasvataksid, sest koolijuhtidel ja õpetajatel on ka sooviks leida enda kooli tulemusi kogu haridusmaastiku A ja O ehk riigieksamitulemuste esireast. Niigi räägitakse, kuidas nende kool on kehvem, aga mida sa tahad, kui kõik need paremad aastast aastasse helgemad pead endale saavad.
Lapsevanemaid ju ei huvita seegi, et nende laps saaks põhikooli lõpetades aimu maailmas elavate inimeste eripäradest, sest tavakooli põhikool näitab ilmselgelt ära, et on olemas natuke pikema taibuga inimesi, kes pahatihti korvavad seda agressiivsusega või kahekesi istuvad pingis inimesed, kellest üks on kunstis meeletult hea, ent saab matemaatikas kahtesid, ja teine saab vastupidi häid hindeid matemaatikas, aga kunstis ei suuda isegi inimest kriipsujukust kõrgemal tasemel kujutada. Ikka tahetakse, et laps käiks koolis, kus lõputunnistuse jagamisel vaatavad vastu kõik tulevased targad ja edukad, sest nõrkadele ju seal koolis kohta pole.
Ometi ei pruugi ju ka piirkondade moodustamine luua olukorda, kus koolidele jätkuks võrdselt andekaid õpilasi, sest alati võib ju registreerida end elama mõne ammuunustatud sugulase või sõbra juurde, kes puhtalt juhtumisi elab seal Inglise kolledži või ühe Raua tänava kooli lähedal. Peaasi, et piirkond õige oleks. Selline teguviis on ka igati loogiline, sest vastasel juhul muutuks eliitkool tõeliseks eliitkooliks, kuhu saavad õppima minna ainult need lapsed, kelle vanematel on elus piisavalt õnne olnud ja saanud endale kesklinna korterit lubada. Parema hariduse koondumine varakamate õpilaste hulka saaks seetõttu veel suurema hoo sisse.
Saba kinni, nokk lahti ja vastupidi. Ent mida siis teha, et väiksemad koolid saaksid ka õpilasi ning eliitkoolid ei muutuks täielikeks eliidi kasvulavadeks? Mis seal ikka – tuleb pöörduda Eesti suure lemmiku ehk loterii poole. Niikuinii on esimese klassi katsed loterii, kuid seda saab viia veelgi gigantsemale tasandile. Tuleb teha ülelinnaline loterii, sest kujuta ette, kui Helen Sürje ja Rohke Debelakk võtaksid ühel aprillikuisel õhtupoolikul rahvusringhäälingu eetris suurest potist just Teie lapse nime ning seejärel on kogu perekond, suguvõsa ja töökaaslased justkui kikivarvul – milline kool talle nüüd loositakse? Mahtra gümnaasium, TIK, Sikupilli gümnaasium, Pääsküla gümnaasium? Valikuid ju üle poolesaja, aga valvsate siseministeeriumi ülevaatajate silma all ei ole võimalik isegi see variant, kus linnaisadega lähisuhetes olevad pered võiksid endale soodsa piirkonna sobitada, sest pimeda juhuse ees on kõik lapsed võrdsed.
laupäev, 19. juuni 2010
Ma ei saa teid aidata
Minu üks lemmikuid maakonnalehti Lääne Elu kirjutas järjekordse loo, kuidas tööandja kotib töövõtjat http://www.le.ee/?a=uudised&b=7634. Mida mul öelda on? Seda, et kulla piinatud, ärge pöörduge mitte kuhugi.
Jah, me tahaksime teid aidata, tõsiselt tahaksime, aga lõpuks jääme ka meie lühikeste kätega ja teie saate kannatada.
Minu ema töötas Keila SOS-s emana. Ta on selline otse ütleja, mis tekitab ikka paksu verd ja puha, see on tõsi. See tekitas hetke, kus temast taheti lahti saada. Minu ema tuli puhkuselt ja kohe tema tuleku järel kutsuti teda ülemuse ette. Põhjus, et kui ta oli puhkamas, leiti tema kodu riiulist jahupakk, mille realiseerimisaeg oli saanud tema puhkuse ajal läbi. Jahupakke tal tööl väga vaja ei lähe ja see oli lihtsalt riiulil, kinnisena. Koheselt tehti talle käskkiri, kuna tegu olla väga raske hügieenilise eksimusega. Emalt nõuti päevapealt lahkumist ja ta saadeti päevapealt koduks olnud Keila kodust minema – koos minu 9-aastase õega.
Ema pöördus minu poole, mina otsisin talle juristi, rääkisin läbi mitmete tähtsate tööõiguse spetsialistidega – kõik oleks olnud võidetav. Aga järgmine päev kutsuti ta uuesti vestlema ja ähvardati uute käskkirjadega iga eksimuse puhul – küll neid leitud oleks, sest alati saab leida. Minu tugev protest ei aidanud ja ta kirjutas lahkumisavaldusele alla.
Tegelikult tegi ta väga õigesti. Nüüd on ta uuel tööl ja üsna samal kohal. Mis tal oleks võita olnud? Koha võibolla tagasi, aga kas keegi oleks tööandjat karistanud? Ei, loomulikult mitte. Meie ühiskonnas on praegu tööandja liider ja valitseja. Tema teeb, mis ta ise tahab.
Oleks ta pöördunud tööinspektsiooni, siis ta oleks võinud ka enda allkirja järgselt võita, ent mida ta oleks sellega saavutanud? Tal oleks kadunud ilmselt võimalus kandideerida üle tüki aja sarnasele töökohale. Sama ütles ka minu toonane ülemus Andres, et tema tuttavad ei võta ka tööle inimesi, kes on kunagi käinud tööinspektsioonis. Seega oleks olnud surnud ring – inspektsioon oleks ta tööle tagasi pannud, tööandja oleks leidnus suvalisest kohast mingisugusegi rikkumise ja teise käskkirja, mis põhjendab seaduse ees vallandamise ja järgnenud oleks tema persona non grata kogu valdkonnas.
Seega, et me tahaksime teid aidata, aga tegelikult ei ole ajakirjandusel tööandja vastu erilist riista. Me saame väga alatul hetkel teil palka kätte saada, aga sellega laseme teil näppu lõigata ja jubedalt. See, et Keila SOS-s on praegu 40 last ja ligi samapalju töötajaid, ei koti eriti keegi. Nemad lasevad Austriast tulevat raha laiaks. Samamoodi ei koti ka teie saatus kedagi teist. Selle kohta peab tõdema, et tööandja pole truu, ehkki teie võite seda olla.
Ka meie ajakirjandusena pole süüdi, me lihtsalt ei saa teid aidata. Aga valige reformierakonda edasi.
Jah, me tahaksime teid aidata, tõsiselt tahaksime, aga lõpuks jääme ka meie lühikeste kätega ja teie saate kannatada.
Minu ema töötas Keila SOS-s emana. Ta on selline otse ütleja, mis tekitab ikka paksu verd ja puha, see on tõsi. See tekitas hetke, kus temast taheti lahti saada. Minu ema tuli puhkuselt ja kohe tema tuleku järel kutsuti teda ülemuse ette. Põhjus, et kui ta oli puhkamas, leiti tema kodu riiulist jahupakk, mille realiseerimisaeg oli saanud tema puhkuse ajal läbi. Jahupakke tal tööl väga vaja ei lähe ja see oli lihtsalt riiulil, kinnisena. Koheselt tehti talle käskkiri, kuna tegu olla väga raske hügieenilise eksimusega. Emalt nõuti päevapealt lahkumist ja ta saadeti päevapealt koduks olnud Keila kodust minema – koos minu 9-aastase õega.
Ema pöördus minu poole, mina otsisin talle juristi, rääkisin läbi mitmete tähtsate tööõiguse spetsialistidega – kõik oleks olnud võidetav. Aga järgmine päev kutsuti ta uuesti vestlema ja ähvardati uute käskkirjadega iga eksimuse puhul – küll neid leitud oleks, sest alati saab leida. Minu tugev protest ei aidanud ja ta kirjutas lahkumisavaldusele alla.
Tegelikult tegi ta väga õigesti. Nüüd on ta uuel tööl ja üsna samal kohal. Mis tal oleks võita olnud? Koha võibolla tagasi, aga kas keegi oleks tööandjat karistanud? Ei, loomulikult mitte. Meie ühiskonnas on praegu tööandja liider ja valitseja. Tema teeb, mis ta ise tahab.
Oleks ta pöördunud tööinspektsiooni, siis ta oleks võinud ka enda allkirja järgselt võita, ent mida ta oleks sellega saavutanud? Tal oleks kadunud ilmselt võimalus kandideerida üle tüki aja sarnasele töökohale. Sama ütles ka minu toonane ülemus Andres, et tema tuttavad ei võta ka tööle inimesi, kes on kunagi käinud tööinspektsioonis. Seega oleks olnud surnud ring – inspektsioon oleks ta tööle tagasi pannud, tööandja oleks leidnus suvalisest kohast mingisugusegi rikkumise ja teise käskkirja, mis põhjendab seaduse ees vallandamise ja järgnenud oleks tema persona non grata kogu valdkonnas.
Seega, et me tahaksime teid aidata, aga tegelikult ei ole ajakirjandusel tööandja vastu erilist riista. Me saame väga alatul hetkel teil palka kätte saada, aga sellega laseme teil näppu lõigata ja jubedalt. See, et Keila SOS-s on praegu 40 last ja ligi samapalju töötajaid, ei koti eriti keegi. Nemad lasevad Austriast tulevat raha laiaks. Samamoodi ei koti ka teie saatus kedagi teist. Selle kohta peab tõdema, et tööandja pole truu, ehkki teie võite seda olla.
Ka meie ajakirjandusena pole süüdi, me lihtsalt ei saa teid aidata. Aga valige reformierakonda edasi.
neljapäev, 27. mai 2010
Käige kõik persse!
Jah, sina anonüümne netikommentaator, kes sa iga Malcolm Lincolni ja Eurovisiooni uudise all lamenti lööd. Ma ütlen sulle, et käi persse!
Pole mõtet sinuga vaielda ega argumenteerida. Tuua näiteks, et poisid andsid endast parima või et Eesti laul oli üle pika aja toredamaid muusikasaateid, kus said prožektorivalgust muusikud, keda sa igapäev ei näe. Sa ainult nutad või ei, sa lihtsalt vingud, et miks ei võitnud Koit Toome, Birgit Õigemeel või Uku Suviste, kuigi nende laulud on stereotüüpidest ja stampidest kantud lihtsakoelised laulud, mille tegijad võiksid persse minna. Koit, Birgit, Uku – minge persse! Koit, sa oled 30, aga ikka teed samasuguseid tiineritele mõeldud nutulaule. Või Uku, sul ju on häält, aga miks sa teed mingit USA urban-turbanist maha viksitud r’n’b-lugu?
Käi persse, Karoliina Vasli, Marge Sillaots Verni Leivak ja muud nimetud ja nimelised Õhtulehe, Elu24 ja Delfi ajakirjanikud, kes te pidevalt säravaid pealkirju välja mõtlete. Kuulake õige üle, mida ütles Robin teie enda videoreporterile, et teda sõimavad valimatult ilmselt mõnisada inimest, kes ilmselt on põhjakiht. Teie panete aga lihtsalt – kellele ei meeldi, on põhjakiht. Käige tõsiselt persse oma lehe ja selle lehe klikikogumismaaniaga. Kas te olete mõelnud, et mida võib see viha õhutamine teha nii Robini kui ka tema lähedastega? Olete rõõmsad, kui mingi herneaju Robinile lõuga sõidab nagu Eplikulegi? Et saate kirjutada jälle uusi klikke koguvaid uudiseid?
Käige persse, kogu saate Reporter toimetus! Teie oma värdjaliku vastandamisega, et näete-näete, Koit ja Birgit on paremad, kui mingi eliidi ja Purga valitud Malcolm Lincoln. Aga okei, teilt pole niiehknaa midagi muud loota, sest teie näitate niigi alati tisse ja muid huvitavaid asju, mis pööblile maitsevad.
Käige persse, härra Pihlamäed ja muud eksperdid, kes igatsevad tagasi aegu, kus mingisugused Laisaar-Paulus-Kotkas grupeeringud ragistasid ajusid ja mõtlesid välja mingeid lolle „euroopa maitsele“ sobivaid laule, mis sellesama maitse ette saates läbi kõrbesid. Aga neid te, kallid kommentaatorid, küll maha lüüa ei taha.
Käige persse, te kõik, sest argumentide keeli pole mõtet teiega rääkida, sest kuidas muidu valiksite ümmargusi lubadusi andvaid Reformierakonda või Keskerakonda ja vaatate rahuga, kuidas need pidevalt oma klannile sobivaid seadusi-määrusi vastu võtavad. Kasutage enda õigust hääletada kusagil mujal ja las ka mina näen telekast kord ilusal laval muusikat, mis mulle meeldib. Koite ja Birgiteid saate igast neetud raadiojaamast. Kes võivad ka omakorda persse käia, sest nende kinnine nimekiri ei lasegi teil muusikat suuremas plaanis näha ja kuulda.
Käige lihtsalt persse!
P.S. Ja ma ise võiks ka persse minna, et ma teie tasemele langesin.
Pole mõtet sinuga vaielda ega argumenteerida. Tuua näiteks, et poisid andsid endast parima või et Eesti laul oli üle pika aja toredamaid muusikasaateid, kus said prožektorivalgust muusikud, keda sa igapäev ei näe. Sa ainult nutad või ei, sa lihtsalt vingud, et miks ei võitnud Koit Toome, Birgit Õigemeel või Uku Suviste, kuigi nende laulud on stereotüüpidest ja stampidest kantud lihtsakoelised laulud, mille tegijad võiksid persse minna. Koit, Birgit, Uku – minge persse! Koit, sa oled 30, aga ikka teed samasuguseid tiineritele mõeldud nutulaule. Või Uku, sul ju on häält, aga miks sa teed mingit USA urban-turbanist maha viksitud r’n’b-lugu?
Käi persse, Karoliina Vasli, Marge Sillaots Verni Leivak ja muud nimetud ja nimelised Õhtulehe, Elu24 ja Delfi ajakirjanikud, kes te pidevalt säravaid pealkirju välja mõtlete. Kuulake õige üle, mida ütles Robin teie enda videoreporterile, et teda sõimavad valimatult ilmselt mõnisada inimest, kes ilmselt on põhjakiht. Teie panete aga lihtsalt – kellele ei meeldi, on põhjakiht. Käige tõsiselt persse oma lehe ja selle lehe klikikogumismaaniaga. Kas te olete mõelnud, et mida võib see viha õhutamine teha nii Robini kui ka tema lähedastega? Olete rõõmsad, kui mingi herneaju Robinile lõuga sõidab nagu Eplikulegi? Et saate kirjutada jälle uusi klikke koguvaid uudiseid?
Käige persse, kogu saate Reporter toimetus! Teie oma värdjaliku vastandamisega, et näete-näete, Koit ja Birgit on paremad, kui mingi eliidi ja Purga valitud Malcolm Lincoln. Aga okei, teilt pole niiehknaa midagi muud loota, sest teie näitate niigi alati tisse ja muid huvitavaid asju, mis pööblile maitsevad.
Käige persse, härra Pihlamäed ja muud eksperdid, kes igatsevad tagasi aegu, kus mingisugused Laisaar-Paulus-Kotkas grupeeringud ragistasid ajusid ja mõtlesid välja mingeid lolle „euroopa maitsele“ sobivaid laule, mis sellesama maitse ette saates läbi kõrbesid. Aga neid te, kallid kommentaatorid, küll maha lüüa ei taha.
Käige persse, te kõik, sest argumentide keeli pole mõtet teiega rääkida, sest kuidas muidu valiksite ümmargusi lubadusi andvaid Reformierakonda või Keskerakonda ja vaatate rahuga, kuidas need pidevalt oma klannile sobivaid seadusi-määrusi vastu võtavad. Kasutage enda õigust hääletada kusagil mujal ja las ka mina näen telekast kord ilusal laval muusikat, mis mulle meeldib. Koite ja Birgiteid saate igast neetud raadiojaamast. Kes võivad ka omakorda persse käia, sest nende kinnine nimekiri ei lasegi teil muusikat suuremas plaanis näha ja kuulda.
Käige lihtsalt persse!
P.S. Ja ma ise võiks ka persse minna, et ma teie tasemele langesin.
neljapäev, 8. aprill 2010
Mõtleja
Ühes arvamusartiklis nimetati Hasso Krulli mõtlejaks. MÕTLEJAKS. Tiitlina! Noh, kuidas saada mõtlejaks, tekkis mul selle peale küsimus. Pärast seda üritan ma igatahes mõelda ja hästi palju. Kas teie olete näiteks mõelnud, et kas enesetaputerroristidest mustad lesed põdesid öö enne juhtumit reisipalavikku? Kas nad valisid surma minnes endale ilusamad riided, et surres ilusad olla või mõtlesid praktiliselt ja panid kulunumad, kuna need lähevad niikuinii katki? Või kas nad meikisid end naiselikul kombel, et olla ilusad?
Või kas Koit Toome ja Koit Raudsepa uus bänd võiks kanda nime Eha?
Või kas meie koondatud tähendavad meile nüüd nuttu, hala, pisaraid ja verd või mitte?
Kas ma olen nüüd mõtleja?
Palun, olen, onju!?
Või kas Koit Toome ja Koit Raudsepa uus bänd võiks kanda nime Eha?
Või kas meie koondatud tähendavad meile nüüd nuttu, hala, pisaraid ja verd või mitte?
Kas ma olen nüüd mõtleja?
Palun, olen, onju!?
kolmapäev, 24. märts 2010
Värvustest
Tegin värvustesti ja selgus, et ma olen igati sobival töökohal:)
Best Occupational Category
You're a CREATOR
Keywords
Nonconforming, Impulsive, Expressive, Romantic, Intuitive, Sensitive, and Emotional
These original types place a high value on aesthetic qualities and have a great need for self-expression. They enjoy working independently, being creative, using their imagination, and constantly learning something new. Fields of interest are art, drama, music, and writing or places where they can express, assemble, or implement creative ideas.
CREATOR OCCUPATIONS
Suggested careers are Advertising Executive, Architect, Web Designer, Creative Director, Public Relations, Fine or Commercial Artist, Interior Decorator, Lawyer, Librarian, Musician, Reporter, Art Teacher, Broadcaster, Technical Writer, English Teacher, Architect, Photographer, Medical Illustrator, Corporate Trainer, Author, Editor, Landscape Architect, Exhibit Builder, and Package Designer.
CREATOR WORKPLACES
Consider workplaces where you can create and improve beauty and aesthetic qualities. Unstructured, flexible organizations that allow self-expression work best with your free-spirited nature.
Suggested Creator workplaces are advertising, public relations, and interior decorating firms; artistic studios, theaters and concert halls; institutions that teach crafts, universities, music, and dance schools. Other workplaces to consider are art institutes, museums, libraries, and galleries.
Best Occupational Category
You're a CREATOR
Keywords
Nonconforming, Impulsive, Expressive, Romantic, Intuitive, Sensitive, and Emotional
These original types place a high value on aesthetic qualities and have a great need for self-expression. They enjoy working independently, being creative, using their imagination, and constantly learning something new. Fields of interest are art, drama, music, and writing or places where they can express, assemble, or implement creative ideas.
CREATOR OCCUPATIONS
Suggested careers are Advertising Executive, Architect, Web Designer, Creative Director, Public Relations, Fine or Commercial Artist, Interior Decorator, Lawyer, Librarian, Musician, Reporter, Art Teacher, Broadcaster, Technical Writer, English Teacher, Architect, Photographer, Medical Illustrator, Corporate Trainer, Author, Editor, Landscape Architect, Exhibit Builder, and Package Designer.
CREATOR WORKPLACES
Consider workplaces where you can create and improve beauty and aesthetic qualities. Unstructured, flexible organizations that allow self-expression work best with your free-spirited nature.
Suggested Creator workplaces are advertising, public relations, and interior decorating firms; artistic studios, theaters and concert halls; institutions that teach crafts, universities, music, and dance schools. Other workplaces to consider are art institutes, museums, libraries, and galleries.
pühapäev, 21. märts 2010
Püha Jüri
Kellavärgiga Apelsinis surematu kuuluse saanud Malcolm MacDowelli karjääris on üks avalikkusele vähem tuntud seik, kuid MacDowell ise seda tõenäoliselt ei unusta. Karjääri tipu lähistel otsustas MacDowell kehastada Rooma keisrit, Väikest saapakest, Caligulat. See, millest näitleja lootis pompöösset ajaloodraamat a'la Ben Hur, sündis ajaloo kalleim pornofilm. MacDowell ei tõusnud häbist enam kunagi ning samamoodi jäi varju tema karjäär. Kasu lõikas ainult filmi režissöör Tinto Brasso, kelle teemalistele uusaastapidudele võib veel tänapäevalgi hea tahtmise korral sattuda.
Kui sotsid alustasid reklaamikampaaniaga „Püha Jüri vs. Roheline koletis“, siis võisid filmifännid oodata siit tõelist põnevusfilmi, süžeepöörete ja kõige juurde kuuluvaga. Roheline koletis jättis tööka ja pehme Mardi teleekraanile rohelisi jälgi ning saatis salapärase Keidu tuttavatele tapvaid maamaksuteateid. Saabus Püha Jüri, kes oli aus ja puhas ning asus võitlusse endast mitu korda suurema vastasega. Mõned salakavalad inimesed sosistasid juba enne, et tegelikult on Püha Jüri ja salakaval Roheline draakon seotud ja see võib olla ohtlik – ühisosa ja nii. Aga Püha Jüri eitas kõike, tema oli alati Rohelise koletisega vastaspoolel olnud ja hoopis tema seltsilised on teatud hetkel libastunud.
Kõik kolm kangelast said rinnutsi kokku suure vastasega, kuid jõud jäi väheks, roheline koletis võttis oma ja kõikide märkidega põnevusfilmi lubanud süžee keerdus täiesti pea peale. Just kõige kuumema heitluse ajal vilgutas roheline koletis silma ja Püha Jüri leebus. Põnevusfilmist sai hetkega romantiline komöödia. Kaks vihavaenlast flirtisid teetassi taga (olevat hea tee olnud) ja valmistuvad siiani ühte voodisse heitma. Ehk kõik annab veel lootust, et peale romantilise komöödia ootavad meid ees ka romantiline komöödia erootikasugemetega.
Püha Jüri vihastest lõukoertest muutus mõni korraga nii leebeks, et enne turjakarvad turri ajanud asjadest said „mitte midagi olulist“-teemad. Üks eriti vihane lõukoer , nimetame teda kui Jack, kirjutas mitu aastat endale vihusse, mida teeb roheline koletis halvasti, kuid koletise ligi saades ja tema laualt pudenenud toidupalasid maitsedes muutusid kõik negatiivsed näited hoopiski armsateks. Ta on isegi nii innukas, et kui keegi käsiks erootikasugemetega romantilist komöödiat pornoks keerata, siis ta teeks seda hetkega.
Mida ma nüüd öelda tahan? Et ärge saage uuteks Malcolm MacDowelliteks, kes loodavad tavalisest pornost teha suursugust eluloofilmi. Teatud käekirja omandanud lavastaja jääb elu lõpuni sama joont kasutama hoolimata tema käes olevast materjalist. Ja lõpuks jääks ikkagi võitjaks seesama lavastaja ise ja te ise ei tule enam kunagi sellisena tagasi.
Kui sotsid alustasid reklaamikampaaniaga „Püha Jüri vs. Roheline koletis“, siis võisid filmifännid oodata siit tõelist põnevusfilmi, süžeepöörete ja kõige juurde kuuluvaga. Roheline koletis jättis tööka ja pehme Mardi teleekraanile rohelisi jälgi ning saatis salapärase Keidu tuttavatele tapvaid maamaksuteateid. Saabus Püha Jüri, kes oli aus ja puhas ning asus võitlusse endast mitu korda suurema vastasega. Mõned salakavalad inimesed sosistasid juba enne, et tegelikult on Püha Jüri ja salakaval Roheline draakon seotud ja see võib olla ohtlik – ühisosa ja nii. Aga Püha Jüri eitas kõike, tema oli alati Rohelise koletisega vastaspoolel olnud ja hoopis tema seltsilised on teatud hetkel libastunud.
Kõik kolm kangelast said rinnutsi kokku suure vastasega, kuid jõud jäi väheks, roheline koletis võttis oma ja kõikide märkidega põnevusfilmi lubanud süžee keerdus täiesti pea peale. Just kõige kuumema heitluse ajal vilgutas roheline koletis silma ja Püha Jüri leebus. Põnevusfilmist sai hetkega romantiline komöödia. Kaks vihavaenlast flirtisid teetassi taga (olevat hea tee olnud) ja valmistuvad siiani ühte voodisse heitma. Ehk kõik annab veel lootust, et peale romantilise komöödia ootavad meid ees ka romantiline komöödia erootikasugemetega.
Püha Jüri vihastest lõukoertest muutus mõni korraga nii leebeks, et enne turjakarvad turri ajanud asjadest said „mitte midagi olulist“-teemad. Üks eriti vihane lõukoer , nimetame teda kui Jack, kirjutas mitu aastat endale vihusse, mida teeb roheline koletis halvasti, kuid koletise ligi saades ja tema laualt pudenenud toidupalasid maitsedes muutusid kõik negatiivsed näited hoopiski armsateks. Ta on isegi nii innukas, et kui keegi käsiks erootikasugemetega romantilist komöödiat pornoks keerata, siis ta teeks seda hetkega.
Mida ma nüüd öelda tahan? Et ärge saage uuteks Malcolm MacDowelliteks, kes loodavad tavalisest pornost teha suursugust eluloofilmi. Teatud käekirja omandanud lavastaja jääb elu lõpuni sama joont kasutama hoolimata tema käes olevast materjalist. Ja lõpuks jääks ikkagi võitjaks seesama lavastaja ise ja te ise ei tule enam kunagi sellisena tagasi.
kolmapäev, 17. märts 2010
Tänases lehes
Liftiga üles neljandale, sekretäridele tere ja värske Eesti Päevaleht sealtsamast näppu. Eks endalgi huvitav teada, mida me eile tegime. Mina näiteks käisin peavaluga mööda toimetust ringi ja mõtlesin, kuidas see lugu küll valmis kirjutada. Teistel seda probleemi ei olnud.
Näiteks uudistereporter Dannar Leitmaa istus nagu ikka, kõrvaklapid peas, mugavas asendis oma töölaua taga ja klõbistas midagi kirjutada. Küsisin siis, et mis teoksil. „Ah, ei midagi erilist,” vastas Dannar. Ei midagi erilist tähendab tema keeles, et valmimas on kaks lugu homsesse lehte. Üks selline lihtsam juhtum lasteaiast, kust „kärbiti” lapsed, ning teine veidi keerulisem lugu, kus üks kommunaalbojaar teisele sõbramehe poolest teene tegi. Probleemi poleks, kui teene, pehmelt öeldes, isegi mitte JOKK poleks… „Heal tsaaril on rumalad ministrid,” ohkas Dannar ja tõmbas klapid uuesti pähe.
„Müstika,” pomisesin. Kuidas ta küll suudab? Klappides mängib tal kindlasti järjest kolm plaati, mida vaja Laupäeva-lehte arvustada. Parajasti on käimas huvitavad mõttevahetused tema lemmikfoorumitest… Ei, kurat, see mees peab geenius olema! Andekusest ei piisa.
Näiteks uudistereporter Dannar Leitmaa istus nagu ikka, kõrvaklapid peas, mugavas asendis oma töölaua taga ja klõbistas midagi kirjutada. Küsisin siis, et mis teoksil. „Ah, ei midagi erilist,” vastas Dannar. Ei midagi erilist tähendab tema keeles, et valmimas on kaks lugu homsesse lehte. Üks selline lihtsam juhtum lasteaiast, kust „kärbiti” lapsed, ning teine veidi keerulisem lugu, kus üks kommunaalbojaar teisele sõbramehe poolest teene tegi. Probleemi poleks, kui teene, pehmelt öeldes, isegi mitte JOKK poleks… „Heal tsaaril on rumalad ministrid,” ohkas Dannar ja tõmbas klapid uuesti pähe.
„Müstika,” pomisesin. Kuidas ta küll suudab? Klappides mängib tal kindlasti järjest kolm plaati, mida vaja Laupäeva-lehte arvustada. Parajasti on käimas huvitavad mõttevahetused tema lemmikfoorumitest… Ei, kurat, see mees peab geenius olema! Andekusest ei piisa.
Eesti Laul
Nonii, Eesti laulust on möödas mitmed päevad, aga ikka on emotsioonid kõigil üleval. Küll on Purga paha ja lauljad jobud, peded ja muidu kõrvavärdjad. Hihi, aga mulle meeldis kogu see triangel. Esimest korda vist eales meeldisid mulle kõik osalenud laulud – jaajaa, isegi Rolfi lugu oli meeldiv.
Kõige enam meeldis ikka Lenna lugu, mis on praeguseks jõudnud mu last.fmi kontol 7. kohale ja ilmselt läheb vihaga sinna esikolmiku suunas. Imeline Eplik taaskord, mida ma tema viimaselt plaadilt igatsesin, et tuleks üks korralik poplugu. Andsin talle isegi kaks häält, mis läheb meie niigi raskustes tööandja arvelt.
Malcolm Lincoln meeldis mulle ka. Madis ju on tore inimene ja laul on hea. Vaesekesed, et nad nüüd niimoodi sõimu saavad, aga ikkagi on mul nende pärast hea meel. Läbimurre missugune.
Kolmas lemmik oli ka minu jaoks üllatus, aga Tiiu Kiige lugu hakkas mulle esimesel laivesitusel korraga hinge. Lõpus kiikumine ajas kananaha ihule.
Groundhog Day oli ka positiivne ja 3 pead, et ju ma olengi see alternatiivjobu, kellele meeldimise pärast on Purga kogu turniiri peesse keeranud
Kõige kohutavam on muidugi see nutt mingite Uku Suviste ja muusikahoora Birgit Õigemeele pärast. No kaua võib seda huilgamist kuulata? Ei teagi.
Ja vaheklipid. Bueno.
Niivõrd sisutu minu heietus oligi. Lihtsalt tahtsin öelda.
Kõige enam meeldis ikka Lenna lugu, mis on praeguseks jõudnud mu last.fmi kontol 7. kohale ja ilmselt läheb vihaga sinna esikolmiku suunas. Imeline Eplik taaskord, mida ma tema viimaselt plaadilt igatsesin, et tuleks üks korralik poplugu. Andsin talle isegi kaks häält, mis läheb meie niigi raskustes tööandja arvelt.
Malcolm Lincoln meeldis mulle ka. Madis ju on tore inimene ja laul on hea. Vaesekesed, et nad nüüd niimoodi sõimu saavad, aga ikkagi on mul nende pärast hea meel. Läbimurre missugune.
Kolmas lemmik oli ka minu jaoks üllatus, aga Tiiu Kiige lugu hakkas mulle esimesel laivesitusel korraga hinge. Lõpus kiikumine ajas kananaha ihule.
Groundhog Day oli ka positiivne ja 3 pead, et ju ma olengi see alternatiivjobu, kellele meeldimise pärast on Purga kogu turniiri peesse keeranud
Kõige kohutavam on muidugi see nutt mingite Uku Suviste ja muusikahoora Birgit Õigemeele pärast. No kaua võib seda huilgamist kuulata? Ei teagi.
Ja vaheklipid. Bueno.
Niivõrd sisutu minu heietus oligi. Lihtsalt tahtsin öelda.
reede, 12. märts 2010
Tere, mu kullake.
Tere. Eks ma tegelikult sind ei oodanud, sest lootsin ikka veel ilma sinuta hakkama saada. Pole mul ju veel vanustki eriti ja eks sind ikka peetakse rohkem vanainimeste kaaslaseks. See, kes mul enne sind oli, otsustas aga jaanuaris ära minna. Ühel reedeõhtul võttis kätte ja olingi temast ilma. Ma ei oskagi öelda, et olin ma kurb või pigem ehmunud – väga kehv oli olla küll. Tühi koht tekkis, täiesti noh. Isegi rääkida ei suutnud korralikult, mõtlesin, et äkki saan ta veel tagasi kuidagi. Loll lootus, mis mul üsna pea ka kadus. Teadjamad lihtsalt ütlesid, et seda endist ei saa enam tagasi. Võib ju üritada, aga kauaks seda pole – pool aastat maksimaalselt. Aga samas soovitati sind. Jah, sa oled kallis, oioi, kui kallis. Nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt. Pidin neli korda sinu järel käima, tundsin seda tehes valu, samas kaasnenud kontakt rindadega oli uskumatult erutav. Punastan, aga oli.
No ja nüüd sa mul siis oledki. Öeldakse, et sa peaksid minuga vastu pidama vähemalt 20 aastat. Ma loodan, et sulle meeldib ja saan sinuga kauemgi koos olla. Ja ma tõesti loodan, et ma ei pea sind omakorda kunagi teistega asendama, sa jääd mulle ainsaks ja alatiseks, nii palju, kui see minust oleneb.
Ilmselt oled natuke paanikas veel ja tunned end kahtlaselt, kuid ära muretse, küll ümbrusega ära harjud. Ära lase end ka keelel häirida, sest see, et ta sind pidevalt otsaga silitab, eks ma tahan sinuga harjuda. Sa oled nii sile ja hoopis teise maitsega. Tööl ka edvistasin sinuga. Andresel on ka midagi sarnast olnud, aga teistel selles vallas kogemused täiesti puuduvad. Natuke naljakas asi, mille peale uhke olla, aga ma mäletan kasvõi kunagi keskkooliaega, kui mu sõpradel polnud tüdrukuid, aga minul juba oli.
Mul on nii hea meel, et sa mul olemas nüüd lõpuks oled, mu portselanist uus esihammas.
No ja nüüd sa mul siis oledki. Öeldakse, et sa peaksid minuga vastu pidama vähemalt 20 aastat. Ma loodan, et sulle meeldib ja saan sinuga kauemgi koos olla. Ja ma tõesti loodan, et ma ei pea sind omakorda kunagi teistega asendama, sa jääd mulle ainsaks ja alatiseks, nii palju, kui see minust oleneb.
Ilmselt oled natuke paanikas veel ja tunned end kahtlaselt, kuid ära muretse, küll ümbrusega ära harjud. Ära lase end ka keelel häirida, sest see, et ta sind pidevalt otsaga silitab, eks ma tahan sinuga harjuda. Sa oled nii sile ja hoopis teise maitsega. Tööl ka edvistasin sinuga. Andresel on ka midagi sarnast olnud, aga teistel selles vallas kogemused täiesti puuduvad. Natuke naljakas asi, mille peale uhke olla, aga ma mäletan kasvõi kunagi keskkooliaega, kui mu sõpradel polnud tüdrukuid, aga minul juba oli.
Mul on nii hea meel, et sa mul olemas nüüd lõpuks oled, mu portselanist uus esihammas.
reede, 5. märts 2010
Hambaarst
Õudne. Puurimine on jama, hammaste välja kiskumist pole veel kogenud, ent hambakrooni panemine on täiesti õudne. Täna kogesin. Juhtus siis nii, et jaanuari lõpus juhtusin popkorni sööma ja murdsin hamba ära. Esihamba. Arstil öeldi, et niivõrd vähe jäi alles ja seetõttu soovitati kroon panna, kuna uuesti plommides see hammas eriti ei püsiks.
Esiteks läks muidugi kroon maksma üsna kopsaka summa, aga esimene kord oli väga tore. Käis väike puurimine ja siis ühe kruvi sups sisse surumine. Kõige enam meeldis mulle arst, kelleks oli kena vene neiu, kes peale selle rindadega pead mudis. See oli omal moel väga erutav.
Täna enam nii tore polnud, sest esmalt pidi ajutise krooni ära kakkuma. See oli lihtsalt natuke vastik. Aga seejärel pandi tuimestus ja hakkas mingi kohutav täitmine, viilimine, lihvimine. Õudne, õudne.
Ja korra pean veel minema. Ei taha.
Esiteks läks muidugi kroon maksma üsna kopsaka summa, aga esimene kord oli väga tore. Käis väike puurimine ja siis ühe kruvi sups sisse surumine. Kõige enam meeldis mulle arst, kelleks oli kena vene neiu, kes peale selle rindadega pead mudis. See oli omal moel väga erutav.
Täna enam nii tore polnud, sest esmalt pidi ajutise krooni ära kakkuma. See oli lihtsalt natuke vastik. Aga seejärel pandi tuimestus ja hakkas mingi kohutav täitmine, viilimine, lihvimine. Õudne, õudne.
Ja korra pean veel minema. Ei taha.
Alice In Wonderland
3D hävitab minu jaoks kinoelamuse. Tõsiselt. Avatar mulle juba väga ei meeldinud ja kauaoodatud Tim Burtoni Alice In Wonderland ei võlunud ausalt öeldes ka. Eile kavatsesin minna Shutter Islandit vaatama, aga otsustasin ikka Alice'i kasuks. Miks? Sest Tim Burton meeldib mulle oma pöörasuses enam, kui Martin Scorcese. Eriti pärast Departedit, mis oli minu arvates lihtne plagiaat Infernal Affairsist, mida ta ka ju oli.
Mulle ei meeldi need 3d-prillid, sest endal on ka üsna tugevad prillid ja nii on sul korraga nagu kaks koormat kanda. Lisaks muidugi see, et pead üritama kogu pilti tema mitmekesisuses siis läbi nende mitte eriti suurte prilliklaaside hoomama ja see väsitab.
Kui vaadata, kuidas oli 3d ka tehnilisel tasemel, siis meenub väga selline 90-ndate CGI pilt, kus sai ilusti aru, mis on CGI-ga tehtud ja mis pole. See häiris mind omal ajal jubedalt ja eks see muutu ka ajas paremaks, ent ikkagi pean ma viimase kahe 3d elamuse kohta ütlema, et mind väsitas see füüsiliselt ja vaimselt väga ära.
Lisaks polnud sisu teab mis hea ja haarav. Alice't mänginud neiu oli armas ja oleks tahtnud teda paljalt näha, aga tõsiselt rääkides oli ta väga puine. Deppi roll oli raamatuga võrreldes kõvasti suuremaks kirjutatud ja Depp muidugi ka ei petnud lootusi. Lisaks veel alati suurepärane Bonham Carter, kuid muidu kulges film ilma eriliste suurte emotsioonipuhangutega.
Niisiis, peab ikkagi Shutter Islandi ära vaatama.
kolmapäev, 3. märts 2010
Kogulugu
Hunnik IED-sid ja üks hoiatuslask koera suunas, loetleb Eesti sõdur viimase kahe nädala tipphetki Afganistanis. Ehkki alanud suuroperatsiooniga Moshtarak tuleb välismeedias pidevalt uudiseid eelkõige nii Briti kui ka ameeriklaste sõdurite inimkaotustest, pole Eesti väeüksusele Moshtarak midagi üliohtlikku siiani kaasa toonud. Sootuks rahulikuks on hoopis läinud.
„Ega taliibid pole rumalad ja niipea, kui operatsioon algas, lõppesid püssilasud kui ka laagri pihta lastud raketid – hoobilt,“ võtab Eesti sõdur viimased kaks nädalat kokku. „kõige olulisem ongi nüüd operatsiooniga võidetu hoidmine, sest muidu on nad kohe kõik tagasi.“
Suurem osa Eesti väekontingendist Afganistanis asetseb sõna otseses mõttes jumalast ära unustatud maal – Wahidi patrullkeskuses, mis asub kümneminutilise kopterilennu kaugusel nii brittide suurbaasist Camp Bastionist kui ka Helmandi provintsi pealinnast Lashkar Gah’st. Ühe tõkkemüüri ääres voolab osa kanalivõrgustikust, mis on loonud kollakashalli kõrbesse väikse oaasi, kuid ka see ei takista kõrbele omastest liivatormidest, kuid ilm on vabariigi aastapäeval rangelt üle +25 kraadi, mis võib kodus lumes sumpavatel inimestel meele kadedaks ajada.
Laagris asub lisaks sajakonnale eestlasele veel ka britte ja afgaani võitlejaid. Lisaks neile üks õnnetu kukk, kes paneb viimaste nädalate jooksul sõduri hambaid isegi rohkem krigistama kui oht väljaspool laagri müüre. „Meie poisid kasvatasid kana, aga ühel hommikul oli kana kadunud, sest afgaanid otsustasid ta supiks teha,“ selgitatakse olukorda. Eesti noored sõdurid olid sündmusest väga löödud ning löödud on ka kukk, kelle üksindus on täiesti segadusse ajanud ning kiremist kostub ka öises pimeduses.
Ent ei saa mingil juhul arvata, et kui teised väeosad Afganistanis suurte jõududega peale tungivad ja kaotusi kannavad, siis oleks ka eestlastel praegune olemine lust ja lillepidu talviselt maheda päiksepaiste all – ikka need IED-d, mis on seni toonud ka eestlastele kõige enam kaotusi. „Nad ei kasuta enam metalli pommide valmistamisel ja seetõttu on metalliotsija muutunud sisuliselt kasutuks,“ selgitatakse ajakirjanikule ning näidatakse viimast üles kaevatud pommi, mille otsas ootas 25 kilo väetist. „Kaks laudplaati, mille vahel asub grafiitpulk ehk astud peale ja käibki pauk.“
Pomme on pandud teele, puude otsa, teede ääres asuvatesse kraavidesse, kuhu tulistamise korral sõdurid tulepositsioonidele asuda võiks ehk kõikjale, kuhu inimmõistus neid panna oskab. Kuidas aga kahest lauajupist pomm, mida ei võta ei metallidetektor ega muu tehniline vidin, üles leiti? See paneb sõduri naeratama ja näitama näpuga pioneeride suunas, kelle ülesanne ongi ohtlik teelõik esimesena läbida. „Mina pole siiani aru saanud, kuidas nad neid leiavad – tee on sile, vihm peal käinud ja jäljed kaotanud, aga ikka nad leiavad,“ kehitab sõdur õlgu.
Ka pioneer ise ei paljasta oma töönippe. „No juhtus,“ naeratab ta ning lisab, et pomme võib leida nii muutunud kivi asukoha pealt kui ka kohalike vihjete alusel, mis kõigi rõõmuks viimasel ajal ka kasvanud on. „Ega kohalikud üldiselt teavad, kus pommid on ning nemad ise neid teid siis ei kasuta.“
Kõige enam õnnetusi juhtubki esimestel missiooninädalatel, kui pioneer veel ei tea, milline tee täpselt on ja veel erilist kõhutunnet ei teki. Praegu võibki Wahidi ümbruses sisuliselt turvaliseks pidada 1,5 kilomeetrise läbimõõduga ala, kuid sealt edasi on pomme tihedamalt kui Joosep Tootsi unistuste saias. Nii on rekordiks üle 100 leitud lõhkekeha nädalas.
Pealegi ei paista ka lõhkeainena kasutatud väetis otsa saavat, sest mõne aasta eest otsustas Ameerikas keegi tark mees humanitaarabina kohalikku põllumajandus 300 tuhande tonni väetisega turgutada ja nii see humanitaarabi pahatihti koos sõduritega õhku lendabki.
„Meil kõigil on siin teisi sünnipäevi, kus mitu meest läheb mõne sentimeetri kauguselt pommist jalgsi mööda ja järgmised tulijatel enam nii ei vea,“ lausub sõdur. „Kaks korda on läinud Eesti tulejuht koos britiga väljale ja snaiper on siis tulistanud – britt on pihta saanud või ükskord läks ühel poisil kuul kiivrist läbi ja kui poleks peaga vastu soomuki ust ära löönud, siis oleks löök tal kaelaluu murdnud – õnne peab olema.“
Taliibe võrreldakse pahatihti Eesti ajaloo metsavendluse etapiga, kuid sõdur ei taha sellega nõustuda. „Välisvõitlejad on ikka enamasti taliibide põhijõud,“ väidab ta. „Kohalikele pakutakse aga pommi eest või tapetud koalitsioonivõitleja eest raha ning vaeses ühiskonnas ei näegi talupojad endal muud võimalust hierarhias tõusta, kui sellega kaasa minna.“
Wahidi läheduses asuvate külade lapsed on Eesti sõdurid juba ära hellitanud, sest Eesti patrullijat nähes koonduvad tema ümber kohe suur lastekari, kes nõuab kingitusi. Seejuures sujuvalt ka sõduri taskutesse käsi toppides. „Ise algul pakkusime ja nüüd on nad sellised, et mitte midagi saades võivad rusikad ja kivid appi tulla,“ sõnab sõdur kahetsevalt.
Suurest ideest põllumajandust ja viljakasvatust arendada pole samuti midagi välja tulnud, sest külasid ümbritsevad põllud on ikka enamasti ohakat meenutava taime all. „Mis see on?“ küsib naiivne ajakirjanik väeosa tõlgilt. „Moon,“ vastab tõlk rahulikult ja seirab ümberringi moonipõldudel töötavaid vanureid ja lapsi.
Mooniseemnete eest saadav sissetulek on kohalikele niivõrd hea teenistus, et seda ei võta ei püssi- ega nõiarohi. Kõige tipuks võib Wahidi patrullpostilt näha narkoturu tegevust. „Moonipõldude hävitamine pole meie töö, selle teevad ära kohalikud väed ehk anakad,“ selgitab sõdur.
Ometi leidub eluala, kus kohalikud vajavad eestlaste abi. Siin tuleb mängu leitnant Lauri Lemming – suurt kasvu ja rõõmsameelne kiilakas mees. Õppinud lastekirurgiks, aga nüüd sootuks sõjaväearst Afganistanis. Tema käest abi saama tulevad kohalikud tihti ja saabuvad oma haigetega otse baasi väravate alla. „Kohalikud arstid küsivad neilt raha, kuid meie teeme esmase ravi ju tasuta,“ põhjendab Lemming, kellele on tulnud juba ka esimesed stammkunded, kes tulevad iga pisema tervisehäda puhul abi küsima. „Eks me neid siis aitame.“
Nii näiteks saabub abi saama vana põlvemurega kohalik ning kohe paar tundi tunduvalt ohtlikumas seisus noor poiss, kes oskas põllul aktiveerida valgusmiini ja sai sealt tõsiseid põletushaavu. „Nägu põlenud ja käsi põlenud, kõhu peal oli veel vana ja suur põletushaav, mis näitab, et ta on korra juba sama asjaga kokku puutunud, aga näe – ei õpi,“ vangutavad sõdurid pead.
Ometi tuuakse Lemmingi juurde ainult mehi ja ühtegi naispatsiente pole Lemming seniste kuude jooksul kohanud. „Naisi siin ju ei loeta,“ kehitab ta õlgu.
„Mina nägin korra akna tagant piilumas,“ meenutab üks sõdur kohtumist kohaliku naisega. Teine lisab, et on vist ka näinud ja täitsa ilus oli teine, ent sellega nende kogemused ka piirduvad. Väga konservatiivne lõunapool on piisavalt piiratud, et naisi mitte mingi hinna eest võõrastele mitte näidata.
„Ükskord juhtus huvitav juhtum brittidega baasis, kui korraga keset ööd hüppas üle müüri sisse noor neiu,“ jutustab kolmas sõdur legendaarset juhtumit, kus võis tõesti kohalikku naist näha. „Britid olid algul kohutavalt ehmunud ja oleks ta peaaegu enesetaputerroristi pähe maha lasknud, kuid lõpuks selgus, et neiu põgenes vägistamise eest ja tahtis kõrvalasuvasse anakate laagrisse joosta, aga ajas laagrid sassi.“
Neiu pääses küll vägistamisest, kuid kohalike mõistus ei liigu lääneliku loogika järgi ja nii muutub lõbus vahejuhtum peagi kurvaks. „Järgmisel päeval laskis tüdruku isa ta kodus püssist maha, sest liiga palju uskmatuid olid teda katmata näinud,“ lõpetatakse lugu.
Suur osa sõduritest on veel väga noored mehed, kelle eakaaslased tegelevad kodumaal suuremat ja väiksemat sorti rumalustega. Nii ei maksagi imestada, kui tihti kuuled koduigatsusest nõretavaid küsimusi ja arutelusid.
„Kui paks see lumi siis ikka on?“
„Nii paks, et reisirong jäi lumme kinni?“
„Ei või olla?“
Või siis.
„Kas see Avatar on ikka nii hea kui räägitakse? Mul tüdruk kiitis taevani!“
Koduigatsust saab vähendada nii telefonitsi kodustega väikse viivituse kiuste rääkides või siis tavatingimuste suhtes väga aeglast internetti kasutades, mille mõnikordne ärakadumine poiste poolt suure meelepahaga vastu võetakse. „Tegelikult võib kodustega ühendust saada väga tihti, kuid alati ei teagi, kas see on hea, kuna nii võtad ikka kodused mured endaga kaasa, kuid siin oleks äkki isegi parem, kui saaks missioonile keskenduda,“ arutleb sõdur.
Ometi on üks asi, mis sõduritele kodumaalt vaadatuna haiget teeb. „Netikommentaatorid on nagu taliibid, näo ees naeratavad, aga selja taga panevad selliseid pauke,“ pahandab sõdur. „Või siis ajakirjanikud, kes kirjutavad, kuidas Afganistan muudab meid tapamasinateks.“
Muidugi, on posttraumaatiline stress, aga see pole ju tapamasinaks muutumine, pahandavad nad. „Kui tooks selle sõduri siia ööseks põllu peale ja vaataks, mis tast hommikul järgi jääb,“ pahandavad nad veelgi enam Õhtulehe ajakirjaniku peale, kes sellise kirjatükiga hakkama sai. „Meie suudame veel seda eirata, aga mida kodused mõtlema ja tundma peavad?“
Lisaks eitavad sõdurid, nagu oleksid nad lihtsalt sõjardid, kes Afganistanis oma teatud ihasid rahuldavad. „Kui ikka oled taliibidega kontaktis ja pead end mutta sisse kaevama, et kuulide eest pääseda, siis ei mõtle enam keegi, et tahaks kedagi tulistada,“ lausub sõdur. „Sellised mõtted võivad olla ainult väga noorel sõduril esimestel päevadel.“
„Või rõõmustatakse, et kui meil keegi viga või surma saab ja parastatakse, et mida me siia siis ronisime,“ mõtleb sõdur. „Küsige seda poliitikutelt, sest nemad meid siia otsustasid saata ning meie täidame vaid enda antud vannet ja ükski sõdur ei taha ju tegelikult sõda, sest siis peab ta ju tööle tulema.“
Aga mis Afganistanis saama hakkab? Ameerika president Barack Obama lubas ju väed välja tuua ning tasapisi hakata võimu üle andma kohalikele? Sõdurid, kes antud teemal üldse midagi öelda soovisid, vangutavad kahtlevalt pead. „Kohalikud on ära hellitatud ja nad ilmselt ei tahagi, et neid siia üksi võitlema jäetaks,“ kahtleb sõdur. „Ja ausalt öeldes ei usu, et niimoodi jätkates siin üldse midagi nii kiiresti ja positiivselt lahendust saab.“
Sama kinnitab ka pilt sõjaväebaasidesse, kus niigi mitmete ruutkilomeetrite suurused maa-aladel sõjalise operatsiooni toetuseks käib väga vilgas juurdeehitus ning lisaks sellele veel ka üha suuremad signaalid koalitsioonivägede arvu suurendamisest Afganistanis.
„Ega taliibid pole rumalad ja niipea, kui operatsioon algas, lõppesid püssilasud kui ka laagri pihta lastud raketid – hoobilt,“ võtab Eesti sõdur viimased kaks nädalat kokku. „kõige olulisem ongi nüüd operatsiooniga võidetu hoidmine, sest muidu on nad kohe kõik tagasi.“
Suurem osa Eesti väekontingendist Afganistanis asetseb sõna otseses mõttes jumalast ära unustatud maal – Wahidi patrullkeskuses, mis asub kümneminutilise kopterilennu kaugusel nii brittide suurbaasist Camp Bastionist kui ka Helmandi provintsi pealinnast Lashkar Gah’st. Ühe tõkkemüüri ääres voolab osa kanalivõrgustikust, mis on loonud kollakashalli kõrbesse väikse oaasi, kuid ka see ei takista kõrbele omastest liivatormidest, kuid ilm on vabariigi aastapäeval rangelt üle +25 kraadi, mis võib kodus lumes sumpavatel inimestel meele kadedaks ajada.
Laagris asub lisaks sajakonnale eestlasele veel ka britte ja afgaani võitlejaid. Lisaks neile üks õnnetu kukk, kes paneb viimaste nädalate jooksul sõduri hambaid isegi rohkem krigistama kui oht väljaspool laagri müüre. „Meie poisid kasvatasid kana, aga ühel hommikul oli kana kadunud, sest afgaanid otsustasid ta supiks teha,“ selgitatakse olukorda. Eesti noored sõdurid olid sündmusest väga löödud ning löödud on ka kukk, kelle üksindus on täiesti segadusse ajanud ning kiremist kostub ka öises pimeduses.
Ent ei saa mingil juhul arvata, et kui teised väeosad Afganistanis suurte jõududega peale tungivad ja kaotusi kannavad, siis oleks ka eestlastel praegune olemine lust ja lillepidu talviselt maheda päiksepaiste all – ikka need IED-d, mis on seni toonud ka eestlastele kõige enam kaotusi. „Nad ei kasuta enam metalli pommide valmistamisel ja seetõttu on metalliotsija muutunud sisuliselt kasutuks,“ selgitatakse ajakirjanikule ning näidatakse viimast üles kaevatud pommi, mille otsas ootas 25 kilo väetist. „Kaks laudplaati, mille vahel asub grafiitpulk ehk astud peale ja käibki pauk.“
Pomme on pandud teele, puude otsa, teede ääres asuvatesse kraavidesse, kuhu tulistamise korral sõdurid tulepositsioonidele asuda võiks ehk kõikjale, kuhu inimmõistus neid panna oskab. Kuidas aga kahest lauajupist pomm, mida ei võta ei metallidetektor ega muu tehniline vidin, üles leiti? See paneb sõduri naeratama ja näitama näpuga pioneeride suunas, kelle ülesanne ongi ohtlik teelõik esimesena läbida. „Mina pole siiani aru saanud, kuidas nad neid leiavad – tee on sile, vihm peal käinud ja jäljed kaotanud, aga ikka nad leiavad,“ kehitab sõdur õlgu.
Ka pioneer ise ei paljasta oma töönippe. „No juhtus,“ naeratab ta ning lisab, et pomme võib leida nii muutunud kivi asukoha pealt kui ka kohalike vihjete alusel, mis kõigi rõõmuks viimasel ajal ka kasvanud on. „Ega kohalikud üldiselt teavad, kus pommid on ning nemad ise neid teid siis ei kasuta.“
Kõige enam õnnetusi juhtubki esimestel missiooninädalatel, kui pioneer veel ei tea, milline tee täpselt on ja veel erilist kõhutunnet ei teki. Praegu võibki Wahidi ümbruses sisuliselt turvaliseks pidada 1,5 kilomeetrise läbimõõduga ala, kuid sealt edasi on pomme tihedamalt kui Joosep Tootsi unistuste saias. Nii on rekordiks üle 100 leitud lõhkekeha nädalas.
Pealegi ei paista ka lõhkeainena kasutatud väetis otsa saavat, sest mõne aasta eest otsustas Ameerikas keegi tark mees humanitaarabina kohalikku põllumajandus 300 tuhande tonni väetisega turgutada ja nii see humanitaarabi pahatihti koos sõduritega õhku lendabki.
„Meil kõigil on siin teisi sünnipäevi, kus mitu meest läheb mõne sentimeetri kauguselt pommist jalgsi mööda ja järgmised tulijatel enam nii ei vea,“ lausub sõdur. „Kaks korda on läinud Eesti tulejuht koos britiga väljale ja snaiper on siis tulistanud – britt on pihta saanud või ükskord läks ühel poisil kuul kiivrist läbi ja kui poleks peaga vastu soomuki ust ära löönud, siis oleks löök tal kaelaluu murdnud – õnne peab olema.“
Taliibe võrreldakse pahatihti Eesti ajaloo metsavendluse etapiga, kuid sõdur ei taha sellega nõustuda. „Välisvõitlejad on ikka enamasti taliibide põhijõud,“ väidab ta. „Kohalikele pakutakse aga pommi eest või tapetud koalitsioonivõitleja eest raha ning vaeses ühiskonnas ei näegi talupojad endal muud võimalust hierarhias tõusta, kui sellega kaasa minna.“
Wahidi läheduses asuvate külade lapsed on Eesti sõdurid juba ära hellitanud, sest Eesti patrullijat nähes koonduvad tema ümber kohe suur lastekari, kes nõuab kingitusi. Seejuures sujuvalt ka sõduri taskutesse käsi toppides. „Ise algul pakkusime ja nüüd on nad sellised, et mitte midagi saades võivad rusikad ja kivid appi tulla,“ sõnab sõdur kahetsevalt.
Suurest ideest põllumajandust ja viljakasvatust arendada pole samuti midagi välja tulnud, sest külasid ümbritsevad põllud on ikka enamasti ohakat meenutava taime all. „Mis see on?“ küsib naiivne ajakirjanik väeosa tõlgilt. „Moon,“ vastab tõlk rahulikult ja seirab ümberringi moonipõldudel töötavaid vanureid ja lapsi.
Mooniseemnete eest saadav sissetulek on kohalikele niivõrd hea teenistus, et seda ei võta ei püssi- ega nõiarohi. Kõige tipuks võib Wahidi patrullpostilt näha narkoturu tegevust. „Moonipõldude hävitamine pole meie töö, selle teevad ära kohalikud väed ehk anakad,“ selgitab sõdur.
Ometi leidub eluala, kus kohalikud vajavad eestlaste abi. Siin tuleb mängu leitnant Lauri Lemming – suurt kasvu ja rõõmsameelne kiilakas mees. Õppinud lastekirurgiks, aga nüüd sootuks sõjaväearst Afganistanis. Tema käest abi saama tulevad kohalikud tihti ja saabuvad oma haigetega otse baasi väravate alla. „Kohalikud arstid küsivad neilt raha, kuid meie teeme esmase ravi ju tasuta,“ põhjendab Lemming, kellele on tulnud juba ka esimesed stammkunded, kes tulevad iga pisema tervisehäda puhul abi küsima. „Eks me neid siis aitame.“
Nii näiteks saabub abi saama vana põlvemurega kohalik ning kohe paar tundi tunduvalt ohtlikumas seisus noor poiss, kes oskas põllul aktiveerida valgusmiini ja sai sealt tõsiseid põletushaavu. „Nägu põlenud ja käsi põlenud, kõhu peal oli veel vana ja suur põletushaav, mis näitab, et ta on korra juba sama asjaga kokku puutunud, aga näe – ei õpi,“ vangutavad sõdurid pead.
Ometi tuuakse Lemmingi juurde ainult mehi ja ühtegi naispatsiente pole Lemming seniste kuude jooksul kohanud. „Naisi siin ju ei loeta,“ kehitab ta õlgu.
„Mina nägin korra akna tagant piilumas,“ meenutab üks sõdur kohtumist kohaliku naisega. Teine lisab, et on vist ka näinud ja täitsa ilus oli teine, ent sellega nende kogemused ka piirduvad. Väga konservatiivne lõunapool on piisavalt piiratud, et naisi mitte mingi hinna eest võõrastele mitte näidata.
„Ükskord juhtus huvitav juhtum brittidega baasis, kui korraga keset ööd hüppas üle müüri sisse noor neiu,“ jutustab kolmas sõdur legendaarset juhtumit, kus võis tõesti kohalikku naist näha. „Britid olid algul kohutavalt ehmunud ja oleks ta peaaegu enesetaputerroristi pähe maha lasknud, kuid lõpuks selgus, et neiu põgenes vägistamise eest ja tahtis kõrvalasuvasse anakate laagrisse joosta, aga ajas laagrid sassi.“
Neiu pääses küll vägistamisest, kuid kohalike mõistus ei liigu lääneliku loogika järgi ja nii muutub lõbus vahejuhtum peagi kurvaks. „Järgmisel päeval laskis tüdruku isa ta kodus püssist maha, sest liiga palju uskmatuid olid teda katmata näinud,“ lõpetatakse lugu.
Suur osa sõduritest on veel väga noored mehed, kelle eakaaslased tegelevad kodumaal suuremat ja väiksemat sorti rumalustega. Nii ei maksagi imestada, kui tihti kuuled koduigatsusest nõretavaid küsimusi ja arutelusid.
„Kui paks see lumi siis ikka on?“
„Nii paks, et reisirong jäi lumme kinni?“
„Ei või olla?“
Või siis.
„Kas see Avatar on ikka nii hea kui räägitakse? Mul tüdruk kiitis taevani!“
Koduigatsust saab vähendada nii telefonitsi kodustega väikse viivituse kiuste rääkides või siis tavatingimuste suhtes väga aeglast internetti kasutades, mille mõnikordne ärakadumine poiste poolt suure meelepahaga vastu võetakse. „Tegelikult võib kodustega ühendust saada väga tihti, kuid alati ei teagi, kas see on hea, kuna nii võtad ikka kodused mured endaga kaasa, kuid siin oleks äkki isegi parem, kui saaks missioonile keskenduda,“ arutleb sõdur.
Ometi on üks asi, mis sõduritele kodumaalt vaadatuna haiget teeb. „Netikommentaatorid on nagu taliibid, näo ees naeratavad, aga selja taga panevad selliseid pauke,“ pahandab sõdur. „Või siis ajakirjanikud, kes kirjutavad, kuidas Afganistan muudab meid tapamasinateks.“
Muidugi, on posttraumaatiline stress, aga see pole ju tapamasinaks muutumine, pahandavad nad. „Kui tooks selle sõduri siia ööseks põllu peale ja vaataks, mis tast hommikul järgi jääb,“ pahandavad nad veelgi enam Õhtulehe ajakirjaniku peale, kes sellise kirjatükiga hakkama sai. „Meie suudame veel seda eirata, aga mida kodused mõtlema ja tundma peavad?“
Lisaks eitavad sõdurid, nagu oleksid nad lihtsalt sõjardid, kes Afganistanis oma teatud ihasid rahuldavad. „Kui ikka oled taliibidega kontaktis ja pead end mutta sisse kaevama, et kuulide eest pääseda, siis ei mõtle enam keegi, et tahaks kedagi tulistada,“ lausub sõdur. „Sellised mõtted võivad olla ainult väga noorel sõduril esimestel päevadel.“
„Või rõõmustatakse, et kui meil keegi viga või surma saab ja parastatakse, et mida me siia siis ronisime,“ mõtleb sõdur. „Küsige seda poliitikutelt, sest nemad meid siia otsustasid saata ning meie täidame vaid enda antud vannet ja ükski sõdur ei taha ju tegelikult sõda, sest siis peab ta ju tööle tulema.“
Aga mis Afganistanis saama hakkab? Ameerika president Barack Obama lubas ju väed välja tuua ning tasapisi hakata võimu üle andma kohalikele? Sõdurid, kes antud teemal üldse midagi öelda soovisid, vangutavad kahtlevalt pead. „Kohalikud on ära hellitatud ja nad ilmselt ei tahagi, et neid siia üksi võitlema jäetaks,“ kahtleb sõdur. „Ja ausalt öeldes ei usu, et niimoodi jätkates siin üldse midagi nii kiiresti ja positiivselt lahendust saab.“
Sama kinnitab ka pilt sõjaväebaasidesse, kus niigi mitmete ruutkilomeetrite suurused maa-aladel sõjalise operatsiooni toetuseks käib väga vilgas juurdeehitus ning lisaks sellele veel ka üha suuremad signaalid koalitsioonivägede arvu suurendamisest Afganistanis.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Wahid
Välivoodi asub telgis, telgi kõrval on kuulivest ja kiiver, telk asub Wahidis ja mina asun ses voodis. Tegelikult on kell selline kena õhtupoolik ja väljas on väga ilus suvine ilm. Pluss mingikend kraadi, nii et kael ja nägu on pehmelt öeldes punakad.
Üritasin siin ka internetti pääseda, ent tegu on tõeliselt jumalast maha jäetud paigaga. aga ikkagi on viimasest vahepausist möödas piisavalt ja elamusi on ikka mitme krooni eest.
Esmalt muidugi maandumine Kandahari. Lennukis kustutati kõik tuled, kästi pähe panna kiivrid ning hakati laskuma. Akendel olid luugid ees ja mitte midagi välja ka ei näinud. Esialgu võttis pulsi ikka üsna kiireks, ent mida edasi, seda rohkem ma õppisin käituma piloodi õpetussõnade järgi, et nautige toimuvat.
Kandaharis maandusime kohaliku aja järgi nii kesköö paiku ja ausalt midagi seal näha küll ei olnud. Kupatati meid värskete Briti sõduritega ühte bussi ning väga toreda reamehe (ilmselt klassi kivipallur) juhtimisel saadeti see kõik suurde telki, kus tuhablokkidest eraldatud boksides inimesed enda suunamist ootasid. Britid, mõistagi, ja täieliku hämminguga vaatasin, et kui noored need sõdurid ikka on. Nimelt võib ju Inglismaal saata poisse juba 18-lt välismissioonile ja paljud neist paistsid just sealt ka tulnuna. Aga Briti naissõdurid olid ikka koledad, uskumatult koledad.
Edasi väikesed check-inid ja kõrvatroppide jagamised, et minna senise lendamise kõige lahedama episoodi juurde. Kui olete näinud erinevaid sõjafilme, kus on lennukid tagant luugiga ja sõdurid istuvad sellist rihmtoolide peal, siis just selline lennuk oligi. Kuna selliseid tulistatakse üsna tihti, siis tegi lendur veel vingeid põiklemismanöövreid ja nii saigi unisele peale veel tõelise lõbustuspargi elamuse.
Camp Bastionis oli taas täielik pimedus ja väike lootus unele, ent seda lootust meile pikalt ei antud. Nimelt saabusime ööbimiskohta kell 5 hommikul, kuid juba kell 6 oli äratus ja hommikusöök! Kurat, ma olen tsiviil, ma tahan magada. Tund aega uneaega me siiski teoorias saime, aga sellest ei tulnud kahjuks midagi välja, kuna minu kõrvalkoikule roninud Luts otsustas enda kotti hakata ümber pakkima ja nii ei saanudki magada. Ma sisemiselt keesin vihast, aga eks see tuli suurest magamatusest.
Sel hetkel tekkis mul suur koduigatsus, kus ma saa magada, kus ma ei pea muretsema, et millal mingi rätikpea lastud sihitu kuul võiks õhku rebestada jne. Peale selle olin hambaharja ka maha unustanud, et see mõjus väga kehvasti.
Ometi tuli ka pärast üsna igavat hommikusööki väike üllatus, kui selgus, et üks siinseid logistikuid on aktiivne foorumlane ja seetõttu teadis minu tulekust. See oli meeldiv suhtlus, sest leidsime ühisnimetaja. Teiste sõduritega seda väga pole ja tegelikult on väga lõbus vaadata, kuidas siin leidub väga suur kogus sõdureid, kellel puudub elementaarnegi irooniavõimekus. Ise küll antud teemal nalju ei tee, aga on jäänud teiste puhul silma.
Wahidi tuleku eel pabistasin ka natuke. Camp Bastion on oma hoomamatus suuruses üsna turvaline koht, kuid Wahid on tunduvalt väiksem, keset vastaste elamispindu ja seetõttu mõnevõrra ohtlikum.
Teel siia sain ka elus esimest korda kopteriga ära sõita, mille kolmest aknast vaatasid välja püssitorud, kuigi täpsuse huvides märgin, et üks aken oli tegelikult suur külgmine uks. Kopterisõit kestis napid 10 minutit, kuid seejuures sai esmakordselt vaadata, kuidas afgaanid vähemalt õhus vaadates elavad. Suured savihütid, mille isegi hoov on müüriga eraldatud ja enamasti võib väljas näha vaid mehi ja lambaid.
Wahidis läks kõik kiiresti, maandusime, näidati natuke laagrit ja seejärel mindi juba tseremoniaalsete asjaajamiste kallale. Rivistati kogu grupp üles ja see ütles väikse kaanoniga tervist ja elagu eesti vabariik. Ilm oli hommikul külm ja niiske, oodatud väiksest suveeelmängust polnud seni märkigi.
Mööda laagrit kinni jõlkudest nägin ilmselt esimest korda pärast lasteaeda lähedalt sõjamasinaid, esimest korda elus afgaani võitlejaid. Täiesti müstiline on vetsus käimine, kus kergema häda lased maa sisse uuristatud torru ja teise häda lased fooliumkotti ja viid selle näpuotsas laagri teise otsa, et see siis visata suurde auku, kus need tasapisi ära põlevad. See kõik on minu jaoks nii müstiline, et ma üritan järgmise keskpäevani vetsu külastamist vältida.
Laager ise pole suur ja on pehmelt öeldes spartalik. Keskpunktiks on vana ja mahajäetud savimaja, kus on siis operatsioonide keskus, paar “ametikorterit”, medpunkt jms. Ühte äärt ääristab kanal ja vall, mujal kottidesse puistatud kivid jms, mis peaksid kunstlikuks valliks olema. Strateegilistes otsades on valvurite laskurpesad, kus ühes näiteks saab põrnitseda narkoturgu.
Päeval saabus puksiiris kohale ka suur brittide sõjaväemasin, mis sõitis isetehtud pommile. Seda ei lubatud küll pildistada, ent ikkagi sain ma enne keeldu ühe plõksu teha. Masin oli ilma jäänud rattast ning turvavõred olid ka üsna väändunud. Siiski keegi viga polnud saanud.
Intervjuusid olen teinud ühe või õigemini tegi Luts sellise korraliku raadiointeka ja mina siis salvestasin kõrval. Eriti mdiagi juurde küsida polnudki. Lisaks veel väike telesild presidendiga, kuid see polnud midagi eriskummalist.
Üritasin siin ka internetti pääseda, ent tegu on tõeliselt jumalast maha jäetud paigaga. aga ikkagi on viimasest vahepausist möödas piisavalt ja elamusi on ikka mitme krooni eest.
Esmalt muidugi maandumine Kandahari. Lennukis kustutati kõik tuled, kästi pähe panna kiivrid ning hakati laskuma. Akendel olid luugid ees ja mitte midagi välja ka ei näinud. Esialgu võttis pulsi ikka üsna kiireks, ent mida edasi, seda rohkem ma õppisin käituma piloodi õpetussõnade järgi, et nautige toimuvat.
Kandaharis maandusime kohaliku aja järgi nii kesköö paiku ja ausalt midagi seal näha küll ei olnud. Kupatati meid värskete Briti sõduritega ühte bussi ning väga toreda reamehe (ilmselt klassi kivipallur) juhtimisel saadeti see kõik suurde telki, kus tuhablokkidest eraldatud boksides inimesed enda suunamist ootasid. Britid, mõistagi, ja täieliku hämminguga vaatasin, et kui noored need sõdurid ikka on. Nimelt võib ju Inglismaal saata poisse juba 18-lt välismissioonile ja paljud neist paistsid just sealt ka tulnuna. Aga Briti naissõdurid olid ikka koledad, uskumatult koledad.
Edasi väikesed check-inid ja kõrvatroppide jagamised, et minna senise lendamise kõige lahedama episoodi juurde. Kui olete näinud erinevaid sõjafilme, kus on lennukid tagant luugiga ja sõdurid istuvad sellist rihmtoolide peal, siis just selline lennuk oligi. Kuna selliseid tulistatakse üsna tihti, siis tegi lendur veel vingeid põiklemismanöövreid ja nii saigi unisele peale veel tõelise lõbustuspargi elamuse.
Camp Bastionis oli taas täielik pimedus ja väike lootus unele, ent seda lootust meile pikalt ei antud. Nimelt saabusime ööbimiskohta kell 5 hommikul, kuid juba kell 6 oli äratus ja hommikusöök! Kurat, ma olen tsiviil, ma tahan magada. Tund aega uneaega me siiski teoorias saime, aga sellest ei tulnud kahjuks midagi välja, kuna minu kõrvalkoikule roninud Luts otsustas enda kotti hakata ümber pakkima ja nii ei saanudki magada. Ma sisemiselt keesin vihast, aga eks see tuli suurest magamatusest.
Sel hetkel tekkis mul suur koduigatsus, kus ma saa magada, kus ma ei pea muretsema, et millal mingi rätikpea lastud sihitu kuul võiks õhku rebestada jne. Peale selle olin hambaharja ka maha unustanud, et see mõjus väga kehvasti.
Ometi tuli ka pärast üsna igavat hommikusööki väike üllatus, kui selgus, et üks siinseid logistikuid on aktiivne foorumlane ja seetõttu teadis minu tulekust. See oli meeldiv suhtlus, sest leidsime ühisnimetaja. Teiste sõduritega seda väga pole ja tegelikult on väga lõbus vaadata, kuidas siin leidub väga suur kogus sõdureid, kellel puudub elementaarnegi irooniavõimekus. Ise küll antud teemal nalju ei tee, aga on jäänud teiste puhul silma.
Wahidi tuleku eel pabistasin ka natuke. Camp Bastion on oma hoomamatus suuruses üsna turvaline koht, kuid Wahid on tunduvalt väiksem, keset vastaste elamispindu ja seetõttu mõnevõrra ohtlikum.
Teel siia sain ka elus esimest korda kopteriga ära sõita, mille kolmest aknast vaatasid välja püssitorud, kuigi täpsuse huvides märgin, et üks aken oli tegelikult suur külgmine uks. Kopterisõit kestis napid 10 minutit, kuid seejuures sai esmakordselt vaadata, kuidas afgaanid vähemalt õhus vaadates elavad. Suured savihütid, mille isegi hoov on müüriga eraldatud ja enamasti võib väljas näha vaid mehi ja lambaid.
Wahidis läks kõik kiiresti, maandusime, näidati natuke laagrit ja seejärel mindi juba tseremoniaalsete asjaajamiste kallale. Rivistati kogu grupp üles ja see ütles väikse kaanoniga tervist ja elagu eesti vabariik. Ilm oli hommikul külm ja niiske, oodatud väiksest suveeelmängust polnud seni märkigi.
Mööda laagrit kinni jõlkudest nägin ilmselt esimest korda pärast lasteaeda lähedalt sõjamasinaid, esimest korda elus afgaani võitlejaid. Täiesti müstiline on vetsus käimine, kus kergema häda lased maa sisse uuristatud torru ja teise häda lased fooliumkotti ja viid selle näpuotsas laagri teise otsa, et see siis visata suurde auku, kus need tasapisi ära põlevad. See kõik on minu jaoks nii müstiline, et ma üritan järgmise keskpäevani vetsu külastamist vältida.
Laager ise pole suur ja on pehmelt öeldes spartalik. Keskpunktiks on vana ja mahajäetud savimaja, kus on siis operatsioonide keskus, paar “ametikorterit”, medpunkt jms. Ühte äärt ääristab kanal ja vall, mujal kottidesse puistatud kivid jms, mis peaksid kunstlikuks valliks olema. Strateegilistes otsades on valvurite laskurpesad, kus ühes näiteks saab põrnitseda narkoturgu.
Päeval saabus puksiiris kohale ka suur brittide sõjaväemasin, mis sõitis isetehtud pommile. Seda ei lubatud küll pildistada, ent ikkagi sain ma enne keeldu ühe plõksu teha. Masin oli ilma jäänud rattast ning turvavõred olid ka üsna väändunud. Siiski keegi viga polnud saanud.
Intervjuusid olen teinud ühe või õigemini tegi Luts sellise korraliku raadiointeka ja mina siis salvestasin kõrval. Eriti mdiagi juurde küsida polnudki. Lisaks veel väike telesild presidendiga, kuid see polnud midagi eriskummalist.
Afganistani kohal
Avasin tegelikult arvuti, et kirjutada, mis mõttes, aga sattusin mängima külmutatud mullikeste mängu. Aku on mingil põhjusel üsna tühi ja ka MP3-e mängija andis otsad. Raamatu sain ka läbi ning lisaks viitsin aega ühe endise sõduri muljete lugemisega ja siis korraga tungis hinge ärevus.
Ma ei eita, et ka ennist on natuke imelik olnud. Näiteks lennukiga maandumisel, sest sõjaväelennuk maandub ikka sootuks teisiti, kui teeb seda tsiviillennuk. aga kui lugeda, kuidas pidevalt vihisevad kuulid ja nendega ära harjub, siis mis mind seal järgmise nelja päeva jooksul ees ootab? Kindlasti saab pühapäeval koju lennates hea meenutada, aga ikkagi on praegu ees suur teadmatus, et millist jama taliibid just siis otsustavad seal tegema hakata.
Ja ikkagi ma lähen sinna ainult neljaks päevaks. Veelgi enam, ma lähen sinna nö. VIPina, aga lennuk on täis kümneid-kümneid sõdureid, kes lähevadki sinna tapma ja kindlasti (loodan, et eksin) saab ka mõni neist väga tõsiseid, kui mitte fataalseid vigastusi. Lennuk on olnud õhus juba viis tundi, väljas on pilkane pimedus ja seetõttu ei oska ma öelda, et kus me üldse oleme. Juba enne Türgit läks pimedaks ja nii ei saagi midagi muud teha, kui lugeda raamatut, kuulata muusikat või siis panna kirja enda mõtteid. Kaks esimest meelelahutust on ära kukkunud, kuid ka arvutil on aku üsna tühjenemas.
Lennukimootorid jäid natukene vaiksemaks, et äkki nüüd hakatakse Kandaharile liginema? Luts magab, müts silmil ja vanemleitnant Mühling, kes peaks meie vahel istuma, oli nii viisakas, et ei hakanud väsinud ajakirjanikku segama, vaid otsis endal natuke eemal istekoha. Vahepeal ta lausa seisis. Sõjaväelased on üldse naljakas kontingent, nagu hommikul viimati nähtud Korol, kes seisis sirgelt kui pulk meie hommikusöögi ajal ja jälgis, et kõik ikka hästi läheks. Ilmselt ongi mingi väike laskumine plaanis, sest lennuk tundub ninaga allapoole olevat ja lisaks lähevad kõrvad vahepeal lukku. Kohaliku aja järgi peaks olema kell juba kesköö ligi ja huvitav, et on see hea või mitte. Kui lugeda raamatut, siis seal märgiti just, et öösiti rünnati rohkem ja mine tea, mis esimene öö tuua võib.
Nüüd kästi akendele luugid peale tõmmata, ehk oleme ebaturvalises tsoonis või midagi.
P.s. Kindlasti on vähegi asjatundlikumatel inimestel eelnevat juttu väga lõbus lugeda, aga see pole päris öösel Von Krahlist kojutulek:(
Panen nüüd arvuti kinni ja naudin enda esimest maandumist Afganistani.
Ma ei eita, et ka ennist on natuke imelik olnud. Näiteks lennukiga maandumisel, sest sõjaväelennuk maandub ikka sootuks teisiti, kui teeb seda tsiviillennuk. aga kui lugeda, kuidas pidevalt vihisevad kuulid ja nendega ära harjub, siis mis mind seal järgmise nelja päeva jooksul ees ootab? Kindlasti saab pühapäeval koju lennates hea meenutada, aga ikkagi on praegu ees suur teadmatus, et millist jama taliibid just siis otsustavad seal tegema hakata.
Ja ikkagi ma lähen sinna ainult neljaks päevaks. Veelgi enam, ma lähen sinna nö. VIPina, aga lennuk on täis kümneid-kümneid sõdureid, kes lähevadki sinna tapma ja kindlasti (loodan, et eksin) saab ka mõni neist väga tõsiseid, kui mitte fataalseid vigastusi. Lennuk on olnud õhus juba viis tundi, väljas on pilkane pimedus ja seetõttu ei oska ma öelda, et kus me üldse oleme. Juba enne Türgit läks pimedaks ja nii ei saagi midagi muud teha, kui lugeda raamatut, kuulata muusikat või siis panna kirja enda mõtteid. Kaks esimest meelelahutust on ära kukkunud, kuid ka arvutil on aku üsna tühjenemas.
Lennukimootorid jäid natukene vaiksemaks, et äkki nüüd hakatakse Kandaharile liginema? Luts magab, müts silmil ja vanemleitnant Mühling, kes peaks meie vahel istuma, oli nii viisakas, et ei hakanud väsinud ajakirjanikku segama, vaid otsis endal natuke eemal istekoha. Vahepeal ta lausa seisis. Sõjaväelased on üldse naljakas kontingent, nagu hommikul viimati nähtud Korol, kes seisis sirgelt kui pulk meie hommikusöögi ajal ja jälgis, et kõik ikka hästi läheks. Ilmselt ongi mingi väike laskumine plaanis, sest lennuk tundub ninaga allapoole olevat ja lisaks lähevad kõrvad vahepeal lukku. Kohaliku aja järgi peaks olema kell juba kesköö ligi ja huvitav, et on see hea või mitte. Kui lugeda raamatut, siis seal märgiti just, et öösiti rünnati rohkem ja mine tea, mis esimene öö tuua võib.
Nüüd kästi akendele luugid peale tõmmata, ehk oleme ebaturvalises tsoonis või midagi.
P.s. Kindlasti on vähegi asjatundlikumatel inimestel eelnevat juttu väga lõbus lugeda, aga see pole päris öösel Von Krahlist kojutulek:(
Panen nüüd arvuti kinni ja naudin enda esimest maandumist Afganistani.
teisipäev, 23. veebruar 2010
London
Hullumaja. Esiteks, et kuidas õppida trükkima täiesti minimalistliku klaviatuuriga ja teiseks ajab sõdureid täis lennujaamas ootamine üsna närviliseks. Istun siis kusagil Oxfordi lähedal Royal Air Force baasis ja ootan pääsu suurde halli lennukisse, mis peaks mind viima Küprose põrkega Kandahari.
Eilne päev venis väga pikaks, sest esmalt jõudsin tund aega varem Tallinna lennuväljale, kuid see oli eilse päeva mastaabis väga väike ootamine. Kopenhaagenis läks ka üsna kiirelt, ent juba Londonisse, Heathrowle jõudes, hakkasid asjad toimuma. Esmalt muidugi see rahvaste paabel, mis oli Londonisse saabunud ja ootasid piiripunktis ülesaamist – hullem, kui töötud lauluväljakul.
Seejärel võttis meid vastu varasemaltki meedia kaudu tuttav Andrei Korol, kes pidi muidugi ootama veel kolme sõdurit. Need jäid esiteks hiljaks, teiseks kadus neil pagas ära ja nii kujuneski Londonis lennujaamas ootamine kokku neljatunniseks meelelahutuseks.
Lennujaamas oli kohutavalt palju araablasi ja muidugi kohutavalt kallid hinnad. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen viies ratas vankri all, kuna Luts on mingi hingelt militaar (Iga mees on hingest militarist ja Tsiviilide anarhia käib vahepeal närvidele). Lisaks veel jutud nõuka armeeajast ning muud arutluses, et milline peaks kaitsevägi ja sõda olema. Mina pööritasi silmi ja tegin niisama huvitatut nägu.
Muide, välja tuli, et soovijaid Eesti ajakirjandusest Afganistani minna oli isegi rohkem, kuid mingil põhjusel valiti välja just meid kahte. Ok, Luts sobib sellesse rolli imeliselt, kuid siis teiseks valikuks olinn mina ja Päevaleht.
Muidugi selgus sõjaväe lennujaamas eile õhtul check-ini tehes, et ikka võib veel midagi valesti minna ja sealt teatati mulle, et mind on lennult ära kustutatud ja nii paistiski silme ees perspektiiv veeta teadmata hulk päevi Inglismaal sõjaväebaasis. Tegelikult selgus seejärel, et mina vist just olin lennule lsiatud, aga härra Lutsu polnud, kuid põnevus lõppes kiirelt, kui meid ikkagi lennule lisati.
Öö möödus kiirelt ja sügavas unes ja ei seganud isegi üsna olematud seinad ööbimiskohas. Meil oli kõigil eraldi toad, aga lihtsalt seina taga toimuv oli hästi kuulda. Kuulsin kolm õllepurgiavamishäält @luts ja seejärel vajusin unne. Voodi oli pehme ja toas oli pesemisvahendid, kraanikauss ja piibel.
Nii, hommikusöök pole eriti põnev ja nüüd siis olengi lennujaama VIP-lounge's. Lennuk on akna taga ja see on üsna impressiivne hall monstrum. Peaks olema tunduvalt suurem, kui Airbus ja eriti see Boeingu kökats, millega me Londoni poole lendasime.
Sai kätte ka kuulivesti ja kiivri. Kuulivest, raibe, kraabib niigi eile hellaks muutunud kaela. Küll tsivilisti elu on hea, et saab selliste pisiasjade üle hädaldada.
Hetkel lõpetan ja naasen lennukis olles:)
Eilne päev venis väga pikaks, sest esmalt jõudsin tund aega varem Tallinna lennuväljale, kuid see oli eilse päeva mastaabis väga väike ootamine. Kopenhaagenis läks ka üsna kiirelt, ent juba Londonisse, Heathrowle jõudes, hakkasid asjad toimuma. Esmalt muidugi see rahvaste paabel, mis oli Londonisse saabunud ja ootasid piiripunktis ülesaamist – hullem, kui töötud lauluväljakul.
Seejärel võttis meid vastu varasemaltki meedia kaudu tuttav Andrei Korol, kes pidi muidugi ootama veel kolme sõdurit. Need jäid esiteks hiljaks, teiseks kadus neil pagas ära ja nii kujuneski Londonis lennujaamas ootamine kokku neljatunniseks meelelahutuseks.
Lennujaamas oli kohutavalt palju araablasi ja muidugi kohutavalt kallid hinnad. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen viies ratas vankri all, kuna Luts on mingi hingelt militaar (Iga mees on hingest militarist ja Tsiviilide anarhia käib vahepeal närvidele). Lisaks veel jutud nõuka armeeajast ning muud arutluses, et milline peaks kaitsevägi ja sõda olema. Mina pööritasi silmi ja tegin niisama huvitatut nägu.
Muide, välja tuli, et soovijaid Eesti ajakirjandusest Afganistani minna oli isegi rohkem, kuid mingil põhjusel valiti välja just meid kahte. Ok, Luts sobib sellesse rolli imeliselt, kuid siis teiseks valikuks olinn mina ja Päevaleht.
Muidugi selgus sõjaväe lennujaamas eile õhtul check-ini tehes, et ikka võib veel midagi valesti minna ja sealt teatati mulle, et mind on lennult ära kustutatud ja nii paistiski silme ees perspektiiv veeta teadmata hulk päevi Inglismaal sõjaväebaasis. Tegelikult selgus seejärel, et mina vist just olin lennule lsiatud, aga härra Lutsu polnud, kuid põnevus lõppes kiirelt, kui meid ikkagi lennule lisati.
Öö möödus kiirelt ja sügavas unes ja ei seganud isegi üsna olematud seinad ööbimiskohas. Meil oli kõigil eraldi toad, aga lihtsalt seina taga toimuv oli hästi kuulda. Kuulsin kolm õllepurgiavamishäält @luts ja seejärel vajusin unne. Voodi oli pehme ja toas oli pesemisvahendid, kraanikauss ja piibel.
Nii, hommikusöök pole eriti põnev ja nüüd siis olengi lennujaama VIP-lounge's. Lennuk on akna taga ja see on üsna impressiivne hall monstrum. Peaks olema tunduvalt suurem, kui Airbus ja eriti see Boeingu kökats, millega me Londoni poole lendasime.
Sai kätte ka kuulivesti ja kiivri. Kuulivest, raibe, kraabib niigi eile hellaks muutunud kaela. Küll tsivilisti elu on hea, et saab selliste pisiasjade üle hädaldada.
Hetkel lõpetan ja naasen lennukis olles:)
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Escape To Victory
Tuleb tuttav plakat ette? See küsimus on eelkõige suunatud nii minu vanustele meesisikutele ehk 25-30 aasta vanuses noorhärradele. Sylvester Stallone, Pele ja Michael Caine pildil. Tegu mõistagi 1981. aastal valminud filmiga Escape To Victory ja mingil põhjusel kanti seda filmi võimsalt üle 90-ndate alguse ETV-s. Tea, kas leiti kusagilt humanitaarabi purkide vahelt filmirull või mis, aga igatahes seda korduvalt näidati ja ma kardan, et neeruarstidel on olnud ja tulemas tõsiseid probleeme nende härraste siseelunditega, kes üritasid koduhoovis Pele kuulsat käärlööki järgi proovida. Ise ma ei julgenud, aga vanemad ja julgemad proovisid seda väga vingete mütsude saatel teha.
Wikipedia andmeil oli selles filmis osalised ikka väga võimas plejaad jalgpallitähti ning ega ka tegelikult pole tegu halva filmiga. Tõsi, lõppmäng 0:4 pealt 4:4 peale tulla on natuke melodramaatiline, kuid ikkagi on üsna kaasahaarava filmiga tegu, mille puhul on kõige olulisem just see esimeses lõigus märgitud nostalgiafaktor.
Samamoodi on nostalgiat ja lapsepõlvemälestusi Harri Egipti reklaamides, Pingviinipoeg Lolost, Sõnajalgade kassettidest ja kümnetest teistest pisiasjadest, mis moodustavad meie lapsepõlveaastad ja mida me ei saa kunagi tagasi, kuid saame just selliste teoste järgi vähemalt osasid emotsioone meenutada. Armas.
Reisipalavik
Ma pole ausalt öeldes kunagi nii pikal reisil käinud. Hea küll, korra olen käinud Kaukaasias, aga siis rongiga. Seekord pean siis sõitma lennukiga Londonisse ja seejärel päev otsa rätikute maale. Ka ma magasin täna öösel rahulikult? Ei, ma ei maganud täna öösel rahulikult. Üritasin küll, aga ikkagi nägin mingeid kahtlaseid asju unes.
Üles ärkasin ka mingi kella 7 paiku, mil ema võtme järgi tuli ehk ilmselt saab tagasi tulles korras korterisse tulla, jipikajee.
Lennuni on jäänud loetud tunnid ja enne seda pean veel lahendama küsimuse teemal "Leia endale fotoaparaat", "Käi tööl" ning "Ära midagi maha unusta". Kaasa võtsin asju üsna vähe, et ikka afgaanimaalt palju asju tagasi tuua.
Et eks järgmise sissekande teen kusagilt välismaalt.
Üles ärkasin ka mingi kella 7 paiku, mil ema võtme järgi tuli ehk ilmselt saab tagasi tulles korras korterisse tulla, jipikajee.
Lennuni on jäänud loetud tunnid ja enne seda pean veel lahendama küsimuse teemal "Leia endale fotoaparaat", "Käi tööl" ning "Ära midagi maha unusta". Kaasa võtsin asju üsna vähe, et ikka afgaanimaalt palju asju tagasi tuua.
Et eks järgmise sissekande teen kusagilt välismaalt.
pühapäev, 21. veebruar 2010
Balti jaam
Kui ma uut korterit otsisin, siis arvasin, et Balti jaama ümbrus on ikka üks kohutavamaid valikuid tõesti. On ka tegelikult põhjust, sest kurikamõrv toimus siinsamas vahetus läheduses, kodu asub kahe alkoholipoe vahel ning muidugi turg tõmbab ka igasugu kõntsa ligi.
Täna töölt tulles (kirjutasin kaks väikest jupikest ja pärast kodus veel ühe) panin Baltas väga huvitavat asja tähele, kuidas üks pikemat kasvu 20+ noormees käis ühe vanema naise juurest teise juurde ja küsis raha. Seda olen ka varasemalt näinud ja üsna vastikust tekitav on see kõik, sest sellel jobul pole midagi ka selle vastu, et lapselapsega vanaprouasid pommida. Väga aktiivselt käib muidugi peale ja käib järel ka. Peale selle jälgivad kaugemalt kaks samasugust jorssi ja nii ei sega keegi vahele ka. Pärast oled kolme Balti vürstiga veel vastamisi.
Tegelikult on aga Balti jaama ümbrus muutunud üsna ohutuks, seda eriti ööpimeduses, sest vahepeal linnast koju tulles ei ole vist kordagi möödunud nii, et eravärvides politseiauto siin ringi ei tiirutaks. Aga päise päeva ajal ringi töllerdavate kolgedega peaks küll midagi ette võtma, näiteks Savisaar võiks nad saata Lasnamäe bussiliinidele reisisaatjaks.
Täna töölt tulles (kirjutasin kaks väikest jupikest ja pärast kodus veel ühe) panin Baltas väga huvitavat asja tähele, kuidas üks pikemat kasvu 20+ noormees käis ühe vanema naise juurest teise juurde ja küsis raha. Seda olen ka varasemalt näinud ja üsna vastikust tekitav on see kõik, sest sellel jobul pole midagi ka selle vastu, et lapselapsega vanaprouasid pommida. Väga aktiivselt käib muidugi peale ja käib järel ka. Peale selle jälgivad kaugemalt kaks samasugust jorssi ja nii ei sega keegi vahele ka. Pärast oled kolme Balti vürstiga veel vastamisi.
Tegelikult on aga Balti jaama ümbrus muutunud üsna ohutuks, seda eriti ööpimeduses, sest vahepeal linnast koju tulles ei ole vist kordagi möödunud nii, et eravärvides politseiauto siin ringi ei tiirutaks. Aga päise päeva ajal ringi töllerdavate kolgedega peaks küll midagi ette võtma, näiteks Savisaar võiks nad saata Lasnamäe bussiliinidele reisisaatjaks.
Malcolm Lincoln
Käisin eile peol! Kujutate ette, mingi esimest korda mitme kuu jooksul põhimõtteliselt. Kodu lähedal esines Malcolm Lincoln ja siis mõningase kõrvalise surve tõttu sinna ka jõudsin. Olin muidugi kaine, nagu ikka:(. Miks :(, sest kaine peaga on purjus inimeste paaritumismänge üsna kurb vaadata, aga see selleks.
Nagu ikka igal "trendipeol" oli esimene DJ set koosnemas 80-ndate synthpopist ja sealsest nö. taas "trendikamast" valikust, mida kohtab igal kolmandal "trendipeol". Mitte, et see halb oleks, aga noh, kuidagi naljakas, et see aastaid niimoodi on. Seejärel oli puldis 3pead kamp, mis esialgu oli väga tore, sest kohe alguses löödi tugev kontrast maheda synthpopiga, ent ka nemad muutusid lõpuks tüütuks.
Kui mu nägu juba pilve hakkas tõmblema, siis ilmus Malcolm Lincoln ehk endine korterinaaber Madis ja mingi teine klemm. Madis oli Rambo kostüümis ja teine klemm ilmselt Karate Kid. Ühesõnaga oli see üsna lõbus. Eriti Madis, kes nautis oma esinemist täiega. Eriti toredad olid liigutused "lasen teid bassiga maha". Ilmselt mõtles ta samal ajal esireas olnud neidudega oraalseksi tegemisest, aga äkki ei mõelnud ka.
Bänd ise oli selline kergelt positiivne ja eriti tore oli eelviimane lugu, kuid ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, et mis selle nimi võiks olla.
Enda päeva parimaks saavutuseks jäi baarist mahla tellimine, mida baarineiu (natuke lõbusas meeleolus) valas osaliselt baariletil olnud teleka peale. Telekas enam ei mänginud, aga ei plahvatanud ka.
Neile, kes eile purjus olid, üritan ka eelneva jutu teha arusaadavaks: "Piu Piu, shuhh, viuviu, pinnpimm, wooh!"
Nagu ikka igal "trendipeol" oli esimene DJ set koosnemas 80-ndate synthpopist ja sealsest nö. taas "trendikamast" valikust, mida kohtab igal kolmandal "trendipeol". Mitte, et see halb oleks, aga noh, kuidagi naljakas, et see aastaid niimoodi on. Seejärel oli puldis 3pead kamp, mis esialgu oli väga tore, sest kohe alguses löödi tugev kontrast maheda synthpopiga, ent ka nemad muutusid lõpuks tüütuks.
Kui mu nägu juba pilve hakkas tõmblema, siis ilmus Malcolm Lincoln ehk endine korterinaaber Madis ja mingi teine klemm. Madis oli Rambo kostüümis ja teine klemm ilmselt Karate Kid. Ühesõnaga oli see üsna lõbus. Eriti Madis, kes nautis oma esinemist täiega. Eriti toredad olid liigutused "lasen teid bassiga maha". Ilmselt mõtles ta samal ajal esireas olnud neidudega oraalseksi tegemisest, aga äkki ei mõelnud ka.
Bänd ise oli selline kergelt positiivne ja eriti tore oli eelviimane lugu, kuid ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, et mis selle nimi võiks olla.
Enda päeva parimaks saavutuseks jäi baarist mahla tellimine, mida baarineiu (natuke lõbusas meeleolus) valas osaliselt baariletil olnud teleka peale. Telekas enam ei mänginud, aga ei plahvatanud ka.
Neile, kes eile purjus olid, üritan ka eelneva jutu teha arusaadavaks: "Piu Piu, shuhh, viuviu, pinnpimm, wooh!"
laupäev, 20. veebruar 2010
Sild Kwai jõel
No näed, ühe päeva jooksul vaadata ära kaks sarnast filmi. No-lifer. Aga see selleks, teisena oli siis täna kavas 1957. aasta film The Bridge On The River Kwai. Rääkis samuti II ilmasõja aegsetest sõjavangidest (nagu Stalag 17), taas oli ühes peaosas William Holden (nagu Stalag 17), aga seekord oli tegevuspaigaks Birma ning põhiosas brittide kannatused. Kui Stalag mängis traagika ja absurdi kontrastile, mistõttu oli seda raske pahatihti omaks võtta, siis Kwai oli kriipsuke tummisem ja nalja siin ei tehtud.
Sisu siis selline, et tuuakse suur hulk brittidest sõjavange sillaehitusele. Algul keeldub ohvitser neid juhtimast ja seetõttu silla ehitus venib täielikult, ent lõpuks saab mehes võitu brittide au ja "ehitame nii, et saja aasta pärast ei mäletataks seda silda kui orjade ehitatut, vaid kui briti sõdurite tehtut". Nii ongi korraga tublid britid ja jaapanlased käsikäes silda ehitamas. Kriitikud olla öelnud, et kui oleks tegelikult selline ohvitser olnud, siis oleks ta ilmselt kiirelt kõrvaldatud, aga filmis ehitati sild vapralt isegi valmis.
Filmile tuli omal ajal hunnik Oscareid, vist seitse ja ausalt öeldes on ka aru saada, et mille eest tuli. Edasimineks mõne aasta taguse Stalagiga oli ülivõimas ja seetõttu soovitan seda filmi ka vaadata. Häbiga pean tunnistama, et film püsis kõvakettal tublilt üle aasta.
Stalag 17
Ärkasin hommikul ja otsustasin filmi ära vaadata. Või olgem täpsed, et alustasin juba eile hilisõhtul, aga mingi kahe paiku tekkis uni ja nii siis jäi film enne ja pärast und tegevuseks.
Stalag 17 on sõjavangide draama viiekümnendatest, kus suur hulk USA sõjaväelasi on SAksamaa vangilaagris. Nende otsene valvur on täpselt Allo Allo-st kolonel von Stromi moodi ja see on natuke naljakas. Ühesõnaga näitavad kõik märgid, et nende seas on nuhk, kuna põgenemiskatsed lõppevad lootusetult ning lisaks võetakse neilt ka raadio väga lihtsalt ära etc. No ja muidugi ollakse kohe näitamas näpuga natuke antisotsiaalse ülbiku peale.
Sealt edasi siis natuke kassi-hiire mängu, viiekümnendate vodevillihuumorit ja saigi kaks tundi üsna toredat filmi täis.
reede, 19. veebruar 2010
Šmigun
Minus tekitab alati kõhklusi mõne isiku vaimses olekus, kui asi puudutab Kristina Šmiguni. No võtame näiteks tänase - hõbemedalist ei suutnud sõita (ilmselt suusad ei lipanud) ja valis rajalt lahkumise. Vaatame nüüd, mida kirjutavad Eesti kõige targemad inimesed ehk netikommentaatorid kõikide "keenjuste" kasvulaval Postimees Online's.
P.S. Kahju, et Kalla nii kehvasti sõidab. Tõeliselt ilus sportlane. Eriti võrreldes Marit "Aap Uspenski" Björgeniga.
P.P.S. Stiilne lause Kuuselt: "Võttis sabapiduri kasutusele."
P.P.P.S. Ma ise suusatada ei oska, olen elus mingi 3 korda suusatanud ja ei saa aru noh.
P.P.P.P.S. Selle tegin niisama.
- Mis ma ütlesin! Sõnadega teeb suure linna, kuid tegelt peaks hoopis last kasvatama!
- ei tea kas haigeks jäi?
Kuuse kohe kaasa kiitma et algusest peale raske sõit paistis olema.aga pronksmedal riputati juba kaela!
appi kui masendav kui inimesed ei oska oma jõuetust tunnistada.
head lonkamist kaamera ees! - Sai räägitud et vähem vaja jutustada ja rohkem tegusi.
Ikka väga ülbeks on läinud.
Eks katkestus tuli kui sai selgeks mis kaotus tulemas oli.
Loodame et on õppetunniks meie teistele sõitjatele!
Kas keegi mäletab et Mae või Veerpalu oleks ennem sõitu nii kõvasti lõugu laksutanud? EI! - paks pelmeen vajus läbi lume
P.S. Kahju, et Kalla nii kehvasti sõidab. Tõeliselt ilus sportlane. Eriti võrreldes Marit "Aap Uspenski" Björgeniga.
P.P.S. Stiilne lause Kuuselt: "Võttis sabapiduri kasutusele."
P.P.P.S. Ma ise suusatada ei oska, olen elus mingi 3 korda suusatanud ja ei saa aru noh.
P.P.P.P.S. Selle tegin niisama.
Reede
Tänane tööpäev oli kangesti mõttetu. Teemat head polnud, Andres ei näinud ka vanades koolides midagi seksikat ja nii pidingi olesklema. Kindlasti oleks olnud mõttekam teha midagi kasulikku, sest pühapäeval olen valves, aga noh, ei teinud.
Kõige produktiivsem olin PSB plaadiarvustust kirjutades (ca 500 märki) ja ühe väikse lookese kirjutamisel (1200 märki). Piinlik sellise tööpäeva eest palgaraha võtta, aga noh, enamasti on paremad päevad.
Tegelikult on mõtted juba esmaspäevase ärasõidu ootel. Täna kirjutasin alla kahele eksemplarile lepingutest, et kui ma surma saan, siis on see minu enda viga jne. Loodan, et siis ma ühtegi viga ei tee. Et pole nagu Gruusia kelgutaja, noh.
Kell pole veel viiski, aga olen rõõmsalt kodus. Teen piipu ja puha.
Kes siiani lugema on juhtunud, võivad mõista, et tööpäeva lõpus on siinpoolne väsinud. Väga.
Kõige produktiivsem olin PSB plaadiarvustust kirjutades (ca 500 märki) ja ühe väikse lookese kirjutamisel (1200 märki). Piinlik sellise tööpäeva eest palgaraha võtta, aga noh, enamasti on paremad päevad.
Tegelikult on mõtted juba esmaspäevase ärasõidu ootel. Täna kirjutasin alla kahele eksemplarile lepingutest, et kui ma surma saan, siis on see minu enda viga jne. Loodan, et siis ma ühtegi viga ei tee. Et pole nagu Gruusia kelgutaja, noh.
Kell pole veel viiski, aga olen rõõmsalt kodus. Teen piipu ja puha.
Kes siiani lugema on juhtunud, võivad mõista, et tööpäeva lõpus on siinpoolne väsinud. Väga.
Go West
Pet Shop Boys tekitab minus väga armsat nostalgiat. Kui ma kunagi väiksena Võru ühetoalises korteris elades vaatasin vanast Rekordi mustvalgest telekast MTV-d iga päev ja sealt tuli laul nimega Go West. Oi, kuidas mulle see laul meeldis. Kirjutasin veel paberile üles, et Pet Shop Boys. Enne seda olin käinud alati ema sõbrannadele närvidele, kui külas käies alati plaadiriiuli kallale läksin ja kõrvaklappe küsisin. Kodus oli mingi monteeritud autoraadiomakk, aga sealne kassetikogu koosnes Sõnajalgades, Karavani jõululauludest ja muust jamast. Noh, see Go west meeldis nii väga, et käisin emale peale, et ta selle kasseti ostaks. Maksis 20 krooni, kuid ema ei ostnud. Teadagi, väiksepalgaline sekretär.
Seejärel nägin go westi värvilisest telekast ja oi, kui ilusad värvid seal olid.
Nüüd on Neil Tennant saanud kõvasti väiksemaks ja muutunud hallipäiseks. Mina ise pole ka enam väike ja ei ela enam Võrus ühetoalises korteris, vaid Tallinnas kahetoalises. Ema pole enam sekretär ka, on hoopis lasteaias kasvataja, aga noh, ikkagi. Aga Go West on ikkagi armas laul.
Kontsert ise on ultragay. Musklis spordikostüümides mehed tantsivad vaheldumisi kubistlikes kostüümides tantsutüdrukutega. Palju eredaid värve ja muud ninninänni. Tennant vahetab kostüüme ka väga tihti ning mõnes näeb ta välja tüüpilise keskealise homomehena. Mis pole muidugi paha, sest las näeb, kui talle meeldib.
Muid häid laule on ka plaadil - It's a Sin on väga kõva. Se A Vida E on ka. Can You Forgive Her ka. Vahepeal olid ainult mingid ballaadid, millest ma sotti ei saanud.
Aga peaks magama ära minema. Homme peaks olema viimane täispikk tööpäev enne tsivilisatsioonist lahkumist. Näis, mida homne toob. Kui muud ei too, siis lähen ja kondan mööda mahajäetud koolimaju.
Seejärel nägin go westi värvilisest telekast ja oi, kui ilusad värvid seal olid.
Nüüd on Neil Tennant saanud kõvasti väiksemaks ja muutunud hallipäiseks. Mina ise pole ka enam väike ja ei ela enam Võrus ühetoalises korteris, vaid Tallinnas kahetoalises. Ema pole enam sekretär ka, on hoopis lasteaias kasvataja, aga noh, ikkagi. Aga Go West on ikkagi armas laul.
Kontsert ise on ultragay. Musklis spordikostüümides mehed tantsivad vaheldumisi kubistlikes kostüümides tantsutüdrukutega. Palju eredaid värve ja muud ninninänni. Tennant vahetab kostüüme ka väga tihti ning mõnes näeb ta välja tüüpilise keskealise homomehena. Mis pole muidugi paha, sest las näeb, kui talle meeldib.
Muid häid laule on ka plaadil - It's a Sin on väga kõva. Se A Vida E on ka. Can You Forgive Her ka. Vahepeal olid ainult mingid ballaadid, millest ma sotti ei saanud.
Aga peaks magama ära minema. Homme peaks olema viimane täispikk tööpäev enne tsivilisatsioonist lahkumist. Näis, mida homne toob. Kui muud ei too, siis lähen ja kondan mööda mahajäetud koolimaju.
Sin City
Pet Shop Boys käib endiselt, aga tahtsin vahepeal ära mainida, et lugesin Sin City koomuski läbi. Selle eesti keelse, mille Marko kujundas. Film meeldis mulle kohe väga väga ja lugedes oli iga stseen filmist silme ees. Oleks ilmselt targem olnud enne filmi lugeda raamatut, nagu teevad intelligentsed inimesed, aga noh, ei saagi alati kõike õigesti teha.
Lugu keskendus siis ainult Marvi (mängis vist teda Mickey Rourke) loole ja oli ka osalt uusi seikasid sees, mis filmis välja jäid. Soovitan soojalt. Tore ja armas meelelahutus Miki Hiirte kõrvale.
Nüüd algas DVD-l Go West ja pean taaskord lõpetama.
Lugu keskendus siis ainult Marvi (mängis vist teda Mickey Rourke) loole ja oli ka osalt uusi seikasid sees, mis filmis välja jäid. Soovitan soojalt. Tore ja armas meelelahutus Miki Hiirte kõrvale.
Nüüd algas DVD-l Go West ja pean taaskord lõpetama.
Muusikaauhinnad
Naljakas. Õhtuleht avaldas EMA nominendid ja kohe leiti seal all, kuidas see on tegelikult midagi õiget ja toredat ja Eesti Laul on väga mage, kuna seal on Heidy Purga ja tema sõbrad, kes valivad omakorda ainult oma sõpru.
Kujutage ette, ka mina olin EMA-žüriis. Üks 131-st "muusikaga seotud inimesest". Kuulan vist rohkem muusikat keskmisest küll, kuid omavahel öeldes pean tunnistama, et tegelikult panin mõnes kategoorias täiesti suvalisi artiste esikolmikusse - jazz, metal, folk. No mida ma sinna kirjutan? Tättet? Ei, aitäh. Panin nimede järgi.
Naljakas kategooria on ka naisartist, kus ma ei leidnud sedakorda ühtegi plaati, mida ma nautinud oleksin. Meesartistiga oli õnneks lihtsam, sest seekord polnud Vaiko Eplik bänd, vaid laulja. Suur aitäh.
Vaatan nüüd Pet Shop Boysi DVD-d edasi, mis esmalt mu arvuti kokku jooksutas, kuid DVD-mängijaga ilusti töötab. Loodan, et naabrid andestavad.
Kujutage ette, ka mina olin EMA-žüriis. Üks 131-st "muusikaga seotud inimesest". Kuulan vist rohkem muusikat keskmisest küll, kuid omavahel öeldes pean tunnistama, et tegelikult panin mõnes kategoorias täiesti suvalisi artiste esikolmikusse - jazz, metal, folk. No mida ma sinna kirjutan? Tättet? Ei, aitäh. Panin nimede järgi.
Naljakas kategooria on ka naisartist, kus ma ei leidnud sedakorda ühtegi plaati, mida ma nautinud oleksin. Meesartistiga oli õnneks lihtsam, sest seekord polnud Vaiko Eplik bänd, vaid laulja. Suur aitäh.
Vaatan nüüd Pet Shop Boysi DVD-d edasi, mis esmalt mu arvuti kokku jooksutas, kuid DVD-mängijaga ilusti töötab. Loodan, et naabrid andestavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
