„Mul pidi ju olema tegelikult vaba päev,“ olen ma mõelnud kümneid-kümneid kordi. Nädal varem pühapäeval tööl olemise eest sain vaba päeva, mille tahtsin lõpuks ka puhkusena välja võtta. Televisiooni ja ajalehe vahel töötamine võtab läbi, ma vannun, aga päev enne kolmapäeva liikus kõik omamoodi. Esmalt saabus kutse pressireisile Peterburi. Mul on nõrkus igasugu välismaal käikudele alla anda. See tähendas omakorda, et ma pidin vähemalt järgmise esmaspäeva töölt eemale jääma. Lisaks teatas Tuuli, et läheb järgmisel päeval kuhugi linnast välja, mis tähendab, et niigi alamehitatud toimetus jääb ühest inimesest veel ilma. Ärkan kolmapäeva hommikul ja tunnen, et ma siiski tulen tööle.
Tööletulekuks oli ka teine põhjus, sest suvise liikumise tulemusena töötasin kuu-kaks majandustoimetuses ja pidin seetõttu kirjutama loo Ärilehte. Lugu ise oli üsnagi marginaalne, aga mingil põhjusel ei tahtnud see sugugi edeneda. Ehk tähtaeg oli kolmapäeva õhtupoolik, aga lugu polnud valmis. Teha juurde üks hariduslugu, lisaks Ärilehte ja kõik tunduski ideaalne – tööpäev kirjas, vaba päeva liigutan Peterburis oleku juurde ja südametunnistus puhas.
Tegelikult on need „kui“’d kogu asja juures kõige häirivam külg. Ma olen alati üritanud elada põhimõttega, et ära kahetse olnut, kuid see kolmapäev paneb pidevalt mõtlema, et mis oleks kui.
Kui ma poleks tööle tulnud, siis poleks uudistejuht mind rõõmuga vaadanud ja küsinud, et kas ma ei läheks kohtusse Kaasik-Õispuu toimikuga tutvuma. Ma polnud ideest vaimustuses, kuid tubli töösõdurina, kes ma siiani olen olnud, võtsin pakutu vastu. Alustasin Ärilehe looga ja kella üheks olingi kohtumajas. Kaustik polnud kohtuasjade mõistes paks – umbes 200 lehekülge. Ja juba 30. lehekülje kandis leidus huvitav dokument, kus prokuratuur palub kohtult luba Kaasiku läbiotsimiseks, kuna Kaasik on esitanud Manitskile pika nimekirja ametnikest, keda kõike rahaga õlitama peab. Paberi kohaselt oli ka Manitski raha andnud, aga Kaasik koos enda pojaga polnud seda kellelegi edastanud. Manitski oli haledalt sisse veetud.
Mingil põhjusel ei saanud ma kohtus wifi-t tööle. Hiljem selgus, et kuna arvuti oli täiesti uus, siis ma lihtsalt ei osanud seda korralikult sisse lülitada. Helistan uudistejuhile ja kannan leitust ette. „Oh, esilugu on vähemalt olemas,“ rõõmustas ta. „Kui kiirelt sa saad loo ära kirjutada ja toimetusse saata? Saaksin Ilmari panna inimestele helistama ja kommentaare küsima panna.“
Ma pakun, et umbes tund. Kuna wifit pole, siis pean loo valmis kirjutama ja jooksma koju, kust siis ka saatma toimetusse loo mustandi. Lehitsen toimiku veel läbi, et leida sellest kohtule tehtud taotluses näidatud tegevuste kohta arenguid. Neid ma ei leia – aeg jookseb.
„Hämavad ja ütlevad, et nad ei tea midagi,“ ütleb mulle alati tubli Ilmar, kes helistab Manitskile, Õispuule ja Kaasikule, kes ei tea asjast midagi. „Oeh, nojah,“ mõtlen endamisi, aga mida enamat neist oodata võiski.
Laskun tegelema Ärilehe looga, mille ka valmis saan. Tunnen piinlikust, kuna lugu on pehmelt öeldes sitt, aga vahel tuleb selliseid asju ette.
Ma ei tunne end Kaasiku loo suhtes hästi. Lugu on hästi kirjutatud, sest seda ma oskan, aga ikkagi jääb pähe küsimus, et miks sellise kahtluse korral midagi ette ei võetud. Ilmar helistas prokuratuuri, mille pressiesindaja ütles, et kuriteokoosseisu ei leitud ja nii edasi. Ju siis.
Õhtul on loo teema müüdud maha Kuku raadiole, mis tahab hommikul intervjuud. Ärkan, ootan – mulle ei meeldi telefoniga rääkida. Eriti veel raadioeetrisse, aga see pole antud hetkel oluline. Mõtlen, et äkki on neil muud plaanid tulnud ja kavatsen duši alla minna, kui see kuradi pisike Ericsson heliseb. Jutt raadios räägitud ja endiselt ei tunne ma end hästi. Mind võib pidada edevaks inimeseks, aga kui mul mõni suurem lugu lehes ilmub, siis ma naudin kiitust, aga ma kardan ka meeletult laitust. Kui on mõni vastuoluline lugu ilmunud, siis on põhiline rõõm see, kui lauatelefon kordagi ei helise. Sellisel juhul on mu emal justkui mingi viies meel, et ta kipub helistama pidevalt mingil põhjusel mu lauatelefonile ja sellega mu krussis närvi niigi enam krussi ajamas. Aga see selleks, pole tema süü.
Sellel hommikul heliseb telefon koosoleku ajal. Helistab prokurör Väling ja ütleb lause, mille kuuldes tundub korraga, et kui mul skelett kõike kinni ei hoiaks, siis kukuksin ma koost. „Manitski ei võtnud seda juttu tõsiselt,“ ütleb prokurör. „Miks te ei helistanud ja ei küsinud seda üle.“ Ta räägib väga rahulikult, kuigi ma ei süüdistaks, kui ta sõimanud oleks. Ma ohkan. Ma saan aru, mida see tähendab. Räägime veel kümmekond minutit ja luban teha loosse parandused. Kirjutan ruttu paranduse, Väling vaatab üle, teeb paar pisiparandust ja saadan paranduse onlaini. Ütlen Erikule, et pane kiirelt üles. Erik mõtleb lugude ülespanemisel ikka lugude populaarsusele ja tal on oma strateegia, millal järgmist lugu üles panna. Ta tahab parandusega oodata. Ma nõuan viisakalt, et see on vaja kohe üles panna.
Suur koosolek lõppeb ja lähen räägin uudistejuhiga. „Me valetame loos?“ küsib ta. Mina jaatan. Ma imetlen tema rahulikkust. Me oleme sisuliselt sama vanad, aga ta suudab olukordades palju paremini külma pead säilitada. „Vaatame, mis juhtuma hakkab,“ ütleb ta.
Mul käsi väriseb, peagi hakkab ka silm tõmblema. See on minu puhul kõige ilmsem näide, et mu närvid on viimseni pingul. Oleksin ma kirjutanud, et prokuratuur kahtlustas neid sellises teos, siis oleks kõik ju OK, aga ma kirjutasin selle kahtlustuse alles kolmandasse lõiku ja nii kõlab kogu artikkel, et Kaasikud Manitskil ka naha üle kõrvade tõmbasid. Õnneks saan poole päeva pealt koju minna. Lugu on küll teha, aga teen ka selle kodus. Niikuinii tuleb lugu selline, mille puhul kirjutan selle valmis, sest ma ei suuda loole ja kirjutamisele niimoodi keskenduda.
Kodus üritan magada ja vähkren diivanil. Süda on endiselt paha. Tõusen pärast pooletunnist vedelemist, mille käigus tunnen, et ma nüüd tõesti ei tea, mis minu töökohast ja kogu karjäärist saab. Pateetiliselt see kõlab, aga nii on – ma ei suutnud mõelda ühtegi teist prohmakat, mis oleks nii kapitaalselt ajakirjanduses mööda läinud.
„Kuidas ma tööle niimoodi lähen,“ mõtlen ma. Ma pean ju neile inimestele kõigile otsa vaatama. Ma ei saa kõigi töökaaslastega kõige paremini läbi. Mõnega on tegu näilise viisakusega, kuna ma pole kõige parema iseloomuga inimene, aga samas pole ka teised ajakirjanikud alati kerged isiksused. Neetud.
Kirjutan vabanduse. Kaasikule. Ma tõesti vabandan, kirjutan sinna.
Ma ei taha kellegagi suhelda, aga igasugune tavaelu tungib uksest ja aknast sisse. Ema otsib Tallinnasse korterit. See tähendab sisuliselt, et mina otsin talle korterit. „Kas kesklinna ei saaks mingit korterit. Nii alla 200 eurost,“ uurib ta. Kirun vaikselt, et tee silmad lahti ja vaata ringi. Aga ütlen, et üritan. Peame minema ühte korterit vaatama, mis asub Lasnamäe alguses. Sinna sõites küsib ta: „Kuidas looga läks?“. „Ah, natuke on seal paar häda,“ ütlen. Ma valetan. Ma tean, ma valetan pidevalt, aga seekord valetan seetõttu, et ma tean, kui hinge ta sellist prohmakat võtaks. Ta ilmselt muretseks minu tuleviku kohta minust enamgi. Korter õnneks sobib ja saab selle otsingu suures plaanis hingelt ära. Juba äraminekul hakkab ta rääkima, mis selles korteris ei sobi ja kuidas võiks edasi otsida. Ma ütlen: „Jaajah“. Ise mõeldes, et mina küll enam seda korterit otsida ei jõua.
Tüdruksõber tahab kinno minna. Ma ei saa ära öelda, sest kui ma ütleks, siis tuleks sellest tüli. Tegelikult on isegi hea, et kino olemas on, sest äkki saan mõtted kogu sellelt jamalt eemale. Mõtlen, et kui suur on lootus, et asi rahuneb niisama maha. „Mitte väga tõenäoline,“ arvan ma. Kurat, ma vihkan, kui mul õigus on.
Ta jääb hiljaks. Tüüpiline. Kino ooteruumis kohtan uudistejuhti tema tüdruksõbraga, kellega suhet ta justkui varjata üritab. Naeratan ja räägin chit-chati. Ma ei taha neid tegelikult näha. Piinlik on. Film on naljakas, vist, ma pole päev otsa söönud ja jään poole filmi ajal magama. Woody Alleni „Midnight In Paris“. Ärkan filmi lõpuks üles ja saan ka korra naerda.
Öösel laman voodis. Tüdruksõber magab minust kinni hoides. Ta magab niimoodi alati. Vahel on see väsitav, sest käsi sureb madratsiks olles ära ja see annab hommikul tunda, kuid sel korral pole vahet. Ma vaatan lage. Ma ei saa praktiliselt terve öö magada. Teist inimest kaisus hoides mõtlen, et jumal tänatud, et mul keegi vähemalt kõrval on, sest üksinda oleks praegu veel kehvem olla. Teen talle pai ja vaatan lage edasi.
Hommikul saadan varakult uudistejuhile sõnumi, et küsida Manitski telefoninumbrit. Temale ma kirja ei saada, tema ees vabandan ma telefonitsi. See on neetult raske ja hommikul ärgates tahan ma sellega võimalikult kiirelt ühele poole saada. Tüdruksõber muidugi tahaks voodis aeleda, ninnunännutada ja nii edasi. Tema on õhtuinimene, mina hommikuinimene. Ma olen hommikuti niigi energilisem ja nüüd veel see must närv ja kohustus helistada. Hea, et suurema tülita uksest välja sain. Talle pole ma veel öelnudki, mis jamaga ma maha sain.
Ma ei lähe tööle, vaid liigun kodu poole. Ma saan ka kodust kirjutada ja praegusel hetkel ei taha ma tõesti ühelegi töökaaslasele otsa vaadata. Ei taha vaadata ka otsa sünergiakolleegidele. Ma ei tunne neid, ma ei tea, mida nad minust mõtlevad. Ma ise viskaks enda üle koledasti nalja ja peaks end idioodiks. Empaatiavõime kipub selles töös pahatihti kaduma.
Kalevi spordihalli juures istun pingile. Kõrval on koerte jalutusväljak, kus teeb enda asju saksa lambakoer. Ta jookseb keel ripakil ja saba rõngas. Neetult rõõmsameelselt.
„Manitski kuuleb.“
„Tere, Dannar siin, Päevalehest. Kas ma saaks Teiega rääkida.“
„Ah, ei, ma ei taha antud teemal üldse rääkida.“
„Ei, ma pean Teiega rääkima, kuna mina olin see, kes selle loo kirjutas. Ma helistan selleks, et enda vea pärast vabandada.“
Ma ootaks sõimu või moraali või jumal teab mida. Aga ma ei oota seda, mis järgneb.
„Ah, pole hullu, ma mõistan teid ka, kuna see on teie töö, te peate ühiskonnas sellistest asjadest kirjutama ja alati ei lähe asjad täppi.“
Ma ei olnud kunagi varem Manitskiga suhelnud, aga mu austus tema vastu kasvas kordades. „Äkki saaksite seal muidugi parandava loo teha, kuna mul siin lapselapsele kooli järgi minnes vaadati natuke imeliku pilguga.“
Luban seda teha ja vabandan veelkord. Ta vastab, et pole hullu.
Kodus vaatan postkasti. Seal on kiri Kaasikult.
„Mul on hea meel, et te vabandate,“ algab kiri ja järgneb rida nõudmisi. Loo eemaldamine internetist, samas mahus vabanduse ilmumine, 50 000 euro annetamine kahele organisatsioonile. Vastasel juhul ähvardab kohus.
Saadan kirja edasi uudistejuhile, kes teatab MSN-s, et ma peaks siiski nüüd tööle tulema.
Hüppan bussile, ma olen kahe päevaga kaotanud 4 kilo. Tavapäraselt oleks ma selle üle rõõmus, aga sel korral mõtlen sellele, et kui mitu kuud peaks ma raha koguma, et 50 000 eurot korvata. Mis kuud, ikka aastat. Neetud. Kui ainult töö alles jääks, mõtlen ma ja ausalt, ma poleks pannud pahaks, kui mind ka vallandatud oleks. Mingi kuradi enesehaletsus tuleb bussis peale. Õnneks ei sõida ma kaugele.
Koosolekulaud. Peatoimetaja, uudistejuht ja mina. Mina olen kõige kehvemas seisus. Võtame loo maha, avaldame vabanduse, ma oleks kõigega nõus. Teised võitleksid rohkem. Loo parandame, vabandus ilmub lehes vigade parandusega. Nagu tavaliselt. Neetud, mõtlen ma, kuna olen saatnud Kaasikule kirja, kus ütlen, et loo eemaldamine netist ei tohiks olla probleem. Teised sellega veel kaasa ei lähe.
Sõidan nädalavahetusel Peterburi. Venelaste firma, firma makstud reis, meeletu kogus alkoholi, stripparid. Mõtted ikka neetud jama peal. Enne ärasõitu näen Kaasikute kirja, kus nad avaldavad pahameelt, et miks uudis endiselt netis on. Ma ei oska neile midagi vastata. Saadan kirja ülemustele edasi. Üritan sellest võimalikult vähe mõelda, sest magada ei saa ma endiselt.
Samuti aitan emal kolida, mis on raskendatud, kuna püksid ei püsi üleval. Kaal on veelgi kukkunud. Tunnen seejuures, kui rahul ma enda tüdruksõbraga olen. Ma pole maailma parim mees, aga ta on mulle alati sellistel hetkedel toeks. Mõistaks ma seda ka tavalistes olukordades. Ei pääse me ka tülita, sest ma ei taha öelda, kuhu ma hommikul läksin. Ma ei tahtnud öelda, et helistasin Manitskile ja vabandasin. Tema võtab seda muidugi salgamise, potentsiaalse petmise ja teise naisena või jumal teab millena ja ma plahvatan. Õnneks kestab see tüli paar minutit.
Siinkohal võttis asjaajamise lehe juhtkond üle. Vastasel korral poleks ma ilmselt saanud muud tööd tehagi. Mõne teise kolleegiga võrreldes pole ma eriline võitleja. Konfliktisituatsioonis kipun ma lahkuma ja vastaspoole üksinda vaidlema jätma, aga antud juhul on olukord, kus ma ennast ka täielikult süüdi tunnistan ja olen valmis tingimusteta kapituleeruma.
Venemaalt tagasi tulles leian postkastist kirja Ivo Parbuselt. „Elu maksab teile kätte,“ kirjutab ta. Ma ei vasta. Mida ma saaksingi vastata? Parbus avaldab nördimust, et tema kraesse võib kõike visata. Ma ei saa ju vastata, et ma ei mõelnud seda välja, vaid teie nimi oli seal paberil kirjas. Prokuratuuri paberil. Tõsi, seal toimikus pidi prokuröri sõnul olema ka dokument, mis ütleb, et kahtluseid ei suudetud tõestada. Kiire oli, ma ei leidnud seda dokumenti.
Päev hiljem helistab Enno Tamm. „Te ilmselt ei tea, aga ma olin Päevalehe loomise juures,“ räägib ta. „Ma praegu kahetsen, et ma seda tegin. Head aega.“ Ma ei saanud talle öelda sõnagi. Ega mul polnudki midagi öelda.
Kogu saaga sai lõpu detsembri lõpus. Ilmus hiigelsuur vabandus. Ajakirjanduse üks suurimaid ilmselt. Vähemalt Eestis. Kaasikule ei meeldinud seejuures pilt, mis vabanduse juures oli. Mõned inimesed irvitasid Kaasiku pahameele üle, mina panin kõrvaklapid pähe ja tegin näo, et ma ei kuule. Ma isegi ei vaadanud seda lehte kordagi. Kuna vabandus oli EPL-onlainis nädala üleval, siis ma ei vaadanud ka EPL-onlaini. Detsembri alguses ilmus ka pressinõukogu otsus, tauniv mõistagi, ka seda pole ma senini lugenud.
Tööl läks see aeg jalgade alla saamise tähe all. Ma ei julgenud kirjutada enam. Tasapisi hakkab see tagasi tulema, kuid ma võtan alati pikemate lugude puhul rohkem aega. Ühtegi uuriva ajakirjanduse ja korruptsiooniloo puhul ma isegi ei võta seda lugu töösse - pole minu teema. Kõige sagedamini kirjutavast inimesest sai kõige aeglasemalt kirjutav inimene. Vigu tuleb ikka ette, kuid need on jäänud marginaalseks – komakoht, vale number reas. Ei midagi olulist.
Samas pole ma kunagi nii palju haige olnud. Ukrainas reisil käies sattusin haiglasse ja nüüd võtan ma igal hommikul südamerohtusid. Juustes olen näinud halli juuksekarva. Samas on mu lojaalsus lehe suhtes kasvanud, kuna lehest endast ei kaasnenud mingit sanktsiooni. Kogu asjaajamine käis ülemuste kaudu ja ma sain asja eest põgeneda. Ma sain sellega endamisi hakkama saada. Neetud pask, ma ütlen.
kolmapäev, 29. veebruar 2012
laupäev, 21. jaanuar 2012
1. lugu Üks sünnipäev
1. lugu
Üks sünnipäev
Esimene mälestus jalgpallist on mul väga hägune. Sama hägune, kui olid 80-ndate lõpu televiisorid, sest sealt ma seda ka mäletan. Onu Mihkel, kes nüüdseks juba paarkümmend aastat siit ilmast kadunud on, elas toona Antslas ja tal külas käies mängis vahepeal rohelisel murul ringi jooksvate mängijatega kummaline mäng, mida saatis venekeelne kommentaar. Polnud sel mingit tõmmet minu kui väikse Tallinna Kalevi fännile, kes mäletab siiani tabeliseisu, kus Tallinna Kalev oli kuues ja Vilniuse Statyba viies ja aastaks vist 1989. Ma ei mäletagi, et kui vana ma täpselt olin, kui neid rohelisi väljakuid ja mingeid Spartakke ja AKSK-sid väljakul nägin, aga pidin olema ikka õige noor, sest ma ei käinud veel kooliski, kui onu Mihkli ja tädi Linda maja Antslas põles maha ja tänaseks päevaks on selle maja asukohale rajatud autoparkla. Ema ja isa olid selleks ajaks juba lahutatud ja ema mõistetavatel põhjustel jalgpall ei meeldinud. Või ei saagi öelda, et talle ei meeldinud, aga ta lihtsalt ei vaadanud jalgpalli. Talle meeldis näiteks sari Orjatar Isaurast, kelle elul oli väga dramaatiline ja tema suur armastus põles kogemata paha mehe süül ära, aga seda kõike mul vaadata ei lubatud, sest see olevat liiga täiskasvanute teema. Samuti ei meeldinud mulle lasteaias nähtud jalgpallimäng, kus tuli kuuli läbi augulise pinna värava poole juhtida – kuradi raske oli. Palju kergem oli hokimäng, mis mulle ka tunduvalt rohkem meeldis, sest hokit nägi ka kesktelevisiooni pealt ja seal oli üks täiesti pöörase nimega meeskond Voskressenski Himik, mis lihtsalt pidi meeldima. Nime pärast eelkõige ja peale selle olid nad päris edukad ka (vist).
Ent kõik olekski võinud nii jääda, kui poleks olnud ühte õnnetut või õnnelikku sünnipäeva 1992. aasta juunikuus. Onu Jaani ja tädi Reeda sünnipäevad olid alati tasemel – laud lookas, rahvas rõõmus ja isegi minusuguse ninatarga 9-aastasega viitsiti tegeleda. Onu Jaan oli üldse minu vastu ääretult sõbralik ja nii näiteks vaidlesin temaga 1. klassi jõmpsikana USA rahaühiku üle ja kui selgus, et USA-s on ikkagi sent, aga mitte penn, siis oli see 7-aastasele elu olulisimaid võite. Telekas mängis alati nurgas ja sel ajal polnud ka videomakke üritusi rikkumas, sest näiteks paar aastat hiljem käis juba terve sünnipäeva tõsiseim vaidlus teemal Karate Kid vs. Politseiakadeemia. Võitis Karate Kid, mida mõned entusiastlikud pooled, kes filmivalikut eelkõige agiteerisid ainsana vaatasid, kui teised samal ajal viina jõid. Mina mõistagi ei joonud, sest ma olin liiga noor.
Aga sellel juunikuu päeval ilmusid ekraanile äsja alanud Euroopa meistrivõistluste avamänguks Prantsusmaa ja Rootsi koondised. Minu tähelepanukatsed korraga enam ei töötanud ja nii asusin samuti jalgpalli vaatama. Sel ajal oli jalgpall mõnevõrra ka isiksuste keskseks, sest pinginaabril oli kusagil välja kougitud jalgpallikaardid mängijatega, kellest minu lemmikuks sai automaatselt Marco van Basten ja Ruud Gullit (ilmselt seepärast, et Holland kõlas lahedalt) ja sõber valis Marko Hässleri. Sellest ajast algab ka minu Saksamaa vastasus, sest sõbrale oli vaja ju vastu olla. Minu pinginaaber Taneliga pidime üldse ja alati teineteise vastu olema – alates Saksmaa-Hollandi vastasseisust kuni Utah Jazz-Chicago Bulls vastasseisuni 1998. aasta NBA finaalides, mis on siiani ilmselt USA mandri kõige vingem spordiüritus. Oleks ilmselt ka edaspidi teineteise vastased olnud, aga kuna kolisin 1998. aastal Võrust minema, siis me enam ei suhelnud. Sellest on tegelikult kahju, sest nagu öeldud juba filmis Stand By Me, pole olemas teisi nii häid sõpru, kui varateismeeas omatud sõbrad.
Teiseks persooniks antud ajast oli Enzo Francescoli (kes kurat see on, mõtlen ma siiani ja mõtlesin siis ka). Nimelt on ilmselt praegu noortel raske mõista, aga toona olid kleepekatega nätsud täielik hitt. Poed asusid keldrites ja lisaks nätsudele võis seal osta vist sisuliselt kõike. Nii ostsingi jumal teab kuskohast saadud kopikate eest, sest aasta oli siis vahest 1991, jalgpallinätsu. Näts sisaldas 90-nda aasta MM-i kangelaste pilte, oli täiesti kohutavalt vana ja kõva ning minu loodetud staari, keda mina ka teaks ehk van Basten, Hässler, Gullit, Rijkaard või Lineker asemel leidsin sealt Enzo pildi. Olin pettunud ja edaspidi ostsin ainult Turbo-nätse.
Aga ikkagi – EM. Suurturniir oli ikkagi suurturniir. Olümpia oli toonase lapse jaoks elu suursündmus. Näiteks 1988. aasta Souli olümpiamängudest mäletan ma siiani Ben Johnsoni vahelejäämist või vanatädi Railiga vaadatud naiste võrkpalli poolfinaali Peruu ja NSVL-i vahel, kus mina toetasin NSVL-i, aga vanatädi Peruud ja ma ei suutnud mõista, et kuidas saab toetada niivõrd peeru sarnase kõlaga võistkonda. Lapse huumor on teadagi milline. Hiljem oli ülioluline lugemine ka Souli olümpiaraamat, aga sealne jalgpalliartikkel oli kaduvväike ja eks see olümpiavutt ongi üks mõttetu toksimine. See-eest on muutunud vähemalt olümpiaraamatutes jalgpalliturniiride kajastamine tunduvalt paremaks, mille eest pean tänama viimastes raamatutes juba Ott Järvelat, kuid turniir ise on endiselt sama mõttetu.
Rootsi ja Prantsusmaa mängust mäletan ma tegelikult vähe. Isegi seda ei mäleta, et kumma poolt ma täpsemalt olin (vist Prantsusmaa, sest teised olid loogiliselt Rootsi poolt ja mul oli vaja oponeerida). Aga ma mäletan emotsiooni, mis väikse lapse pähe sealt valgus. Kuidas saab mäng viiki jääda? Aga see, kuidas mehed mängivad riikide eest ja teineteise vastu ja kuidas pole mingit 1., 2. ja 3. kohta, vaid üks meeskond teise vastu võlus mind jäägitult ja sealt ma enam end välja ei saanudki. Ja peale selle oli muidugi ka Jean-Pierre Papin lahe nimi ja kuna kommentaatorid teda pidevalt kiitsid ja ta ka värava lõi, siis oli tema ainus oluline mängija, kes sellest ajast meelde on jäänud. Mõistmatut oli veelgi – kasvõi suluseisu reegel, mida pahatihti jäetakse tänapäeval spordikommentaatorite poolt selgitamata, aga seda mäletan ma toonastest ETV kommentaatoritest küll, et hiljemalt 1994. aasta MM-ks oli see reegel ka selgeks saanud.
Nädal hiljem olin juba niivõrd võimas jalgpalliguru (enda arvates), et võtsin nõuks esimest korda jalgpalli peale kihla vedada. Minust mõne aasta vanem Meelis oli nimelt kindel, et Saksamaa võidab Hollandit, aga mina (mäletate küll van Basten ja Gullit ja värk) toetasin ikka Hollandit. Kihlvedu sai sõlmitud 10 rubla peale ja Holland võitis 2:0. Seejärel sain enda elu järjekordse õppetunni, et ebavõrdse jõu korral ei maksa ka aumeeste kokkulepped, sest Meelis mulle raha tagasi ei maksnud. Seega, kui keegi kohtab kunagi Võrus elanud Meelis Suurmanni, siis öelge talle, et ta mu 10 rubla ära maksaks.
Kahjuks Holland seda turniiri ei võitnud. Üldse pidin ootama pikalt, et ükski suurturniir lõppeks positiivse lõppemotsiooniga, aga eks see käib kaasas paljude jalgpallifännidega. Välja arvatud muidugi Barcelona ja Manchester Unitedi fännid, sest nemad võidavad sageli.
Üks sünnipäev
Esimene mälestus jalgpallist on mul väga hägune. Sama hägune, kui olid 80-ndate lõpu televiisorid, sest sealt ma seda ka mäletan. Onu Mihkel, kes nüüdseks juba paarkümmend aastat siit ilmast kadunud on, elas toona Antslas ja tal külas käies mängis vahepeal rohelisel murul ringi jooksvate mängijatega kummaline mäng, mida saatis venekeelne kommentaar. Polnud sel mingit tõmmet minu kui väikse Tallinna Kalevi fännile, kes mäletab siiani tabeliseisu, kus Tallinna Kalev oli kuues ja Vilniuse Statyba viies ja aastaks vist 1989. Ma ei mäletagi, et kui vana ma täpselt olin, kui neid rohelisi väljakuid ja mingeid Spartakke ja AKSK-sid väljakul nägin, aga pidin olema ikka õige noor, sest ma ei käinud veel kooliski, kui onu Mihkli ja tädi Linda maja Antslas põles maha ja tänaseks päevaks on selle maja asukohale rajatud autoparkla. Ema ja isa olid selleks ajaks juba lahutatud ja ema mõistetavatel põhjustel jalgpall ei meeldinud. Või ei saagi öelda, et talle ei meeldinud, aga ta lihtsalt ei vaadanud jalgpalli. Talle meeldis näiteks sari Orjatar Isaurast, kelle elul oli väga dramaatiline ja tema suur armastus põles kogemata paha mehe süül ära, aga seda kõike mul vaadata ei lubatud, sest see olevat liiga täiskasvanute teema. Samuti ei meeldinud mulle lasteaias nähtud jalgpallimäng, kus tuli kuuli läbi augulise pinna värava poole juhtida – kuradi raske oli. Palju kergem oli hokimäng, mis mulle ka tunduvalt rohkem meeldis, sest hokit nägi ka kesktelevisiooni pealt ja seal oli üks täiesti pöörase nimega meeskond Voskressenski Himik, mis lihtsalt pidi meeldima. Nime pärast eelkõige ja peale selle olid nad päris edukad ka (vist).
Ent kõik olekski võinud nii jääda, kui poleks olnud ühte õnnetut või õnnelikku sünnipäeva 1992. aasta juunikuus. Onu Jaani ja tädi Reeda sünnipäevad olid alati tasemel – laud lookas, rahvas rõõmus ja isegi minusuguse ninatarga 9-aastasega viitsiti tegeleda. Onu Jaan oli üldse minu vastu ääretult sõbralik ja nii näiteks vaidlesin temaga 1. klassi jõmpsikana USA rahaühiku üle ja kui selgus, et USA-s on ikkagi sent, aga mitte penn, siis oli see 7-aastasele elu olulisimaid võite. Telekas mängis alati nurgas ja sel ajal polnud ka videomakke üritusi rikkumas, sest näiteks paar aastat hiljem käis juba terve sünnipäeva tõsiseim vaidlus teemal Karate Kid vs. Politseiakadeemia. Võitis Karate Kid, mida mõned entusiastlikud pooled, kes filmivalikut eelkõige agiteerisid ainsana vaatasid, kui teised samal ajal viina jõid. Mina mõistagi ei joonud, sest ma olin liiga noor.
Aga sellel juunikuu päeval ilmusid ekraanile äsja alanud Euroopa meistrivõistluste avamänguks Prantsusmaa ja Rootsi koondised. Minu tähelepanukatsed korraga enam ei töötanud ja nii asusin samuti jalgpalli vaatama. Sel ajal oli jalgpall mõnevõrra ka isiksuste keskseks, sest pinginaabril oli kusagil välja kougitud jalgpallikaardid mängijatega, kellest minu lemmikuks sai automaatselt Marco van Basten ja Ruud Gullit (ilmselt seepärast, et Holland kõlas lahedalt) ja sõber valis Marko Hässleri. Sellest ajast algab ka minu Saksamaa vastasus, sest sõbrale oli vaja ju vastu olla. Minu pinginaaber Taneliga pidime üldse ja alati teineteise vastu olema – alates Saksmaa-Hollandi vastasseisust kuni Utah Jazz-Chicago Bulls vastasseisuni 1998. aasta NBA finaalides, mis on siiani ilmselt USA mandri kõige vingem spordiüritus. Oleks ilmselt ka edaspidi teineteise vastased olnud, aga kuna kolisin 1998. aastal Võrust minema, siis me enam ei suhelnud. Sellest on tegelikult kahju, sest nagu öeldud juba filmis Stand By Me, pole olemas teisi nii häid sõpru, kui varateismeeas omatud sõbrad.
Teiseks persooniks antud ajast oli Enzo Francescoli (kes kurat see on, mõtlen ma siiani ja mõtlesin siis ka). Nimelt on ilmselt praegu noortel raske mõista, aga toona olid kleepekatega nätsud täielik hitt. Poed asusid keldrites ja lisaks nätsudele võis seal osta vist sisuliselt kõike. Nii ostsingi jumal teab kuskohast saadud kopikate eest, sest aasta oli siis vahest 1991, jalgpallinätsu. Näts sisaldas 90-nda aasta MM-i kangelaste pilte, oli täiesti kohutavalt vana ja kõva ning minu loodetud staari, keda mina ka teaks ehk van Basten, Hässler, Gullit, Rijkaard või Lineker asemel leidsin sealt Enzo pildi. Olin pettunud ja edaspidi ostsin ainult Turbo-nätse.
Aga ikkagi – EM. Suurturniir oli ikkagi suurturniir. Olümpia oli toonase lapse jaoks elu suursündmus. Näiteks 1988. aasta Souli olümpiamängudest mäletan ma siiani Ben Johnsoni vahelejäämist või vanatädi Railiga vaadatud naiste võrkpalli poolfinaali Peruu ja NSVL-i vahel, kus mina toetasin NSVL-i, aga vanatädi Peruud ja ma ei suutnud mõista, et kuidas saab toetada niivõrd peeru sarnase kõlaga võistkonda. Lapse huumor on teadagi milline. Hiljem oli ülioluline lugemine ka Souli olümpiaraamat, aga sealne jalgpalliartikkel oli kaduvväike ja eks see olümpiavutt ongi üks mõttetu toksimine. See-eest on muutunud vähemalt olümpiaraamatutes jalgpalliturniiride kajastamine tunduvalt paremaks, mille eest pean tänama viimastes raamatutes juba Ott Järvelat, kuid turniir ise on endiselt sama mõttetu.
Rootsi ja Prantsusmaa mängust mäletan ma tegelikult vähe. Isegi seda ei mäleta, et kumma poolt ma täpsemalt olin (vist Prantsusmaa, sest teised olid loogiliselt Rootsi poolt ja mul oli vaja oponeerida). Aga ma mäletan emotsiooni, mis väikse lapse pähe sealt valgus. Kuidas saab mäng viiki jääda? Aga see, kuidas mehed mängivad riikide eest ja teineteise vastu ja kuidas pole mingit 1., 2. ja 3. kohta, vaid üks meeskond teise vastu võlus mind jäägitult ja sealt ma enam end välja ei saanudki. Ja peale selle oli muidugi ka Jean-Pierre Papin lahe nimi ja kuna kommentaatorid teda pidevalt kiitsid ja ta ka värava lõi, siis oli tema ainus oluline mängija, kes sellest ajast meelde on jäänud. Mõistmatut oli veelgi – kasvõi suluseisu reegel, mida pahatihti jäetakse tänapäeval spordikommentaatorite poolt selgitamata, aga seda mäletan ma toonastest ETV kommentaatoritest küll, et hiljemalt 1994. aasta MM-ks oli see reegel ka selgeks saanud.
Nädal hiljem olin juba niivõrd võimas jalgpalliguru (enda arvates), et võtsin nõuks esimest korda jalgpalli peale kihla vedada. Minust mõne aasta vanem Meelis oli nimelt kindel, et Saksamaa võidab Hollandit, aga mina (mäletate küll van Basten ja Gullit ja värk) toetasin ikka Hollandit. Kihlvedu sai sõlmitud 10 rubla peale ja Holland võitis 2:0. Seejärel sain enda elu järjekordse õppetunni, et ebavõrdse jõu korral ei maksa ka aumeeste kokkulepped, sest Meelis mulle raha tagasi ei maksnud. Seega, kui keegi kohtab kunagi Võrus elanud Meelis Suurmanni, siis öelge talle, et ta mu 10 rubla ära maksaks.
Kahjuks Holland seda turniiri ei võitnud. Üldse pidin ootama pikalt, et ükski suurturniir lõppeks positiivse lõppemotsiooniga, aga eks see käib kaasas paljude jalgpallifännidega. Välja arvatud muidugi Barcelona ja Manchester Unitedi fännid, sest nemad võidavad sageli.
Tellimine:
Postitused (Atom)
