Ma ei saa teid aidata

Minu üks lemmikuid maakonnalehti Lääne Elu kirjutas järjekordse loo, kuidas tööandja kotib töövõtjat http://www.le.ee/?a=uudised&b=7634. Mida mul öelda on? Seda, et kulla piinatud, ärge pöörduge mitte kuhugi.
Jah, me tahaksime teid aidata, tõsiselt tahaksime, aga lõpuks jääme ka meie lühikeste kätega ja teie saate kannatada.
Minu ema töötas Keila SOS-s emana. Ta on selline otse ütleja, mis tekitab ikka paksu verd ja puha, see on tõsi. See tekitas hetke, kus temast taheti lahti saada. Minu ema tuli puhkuselt ja kohe tema tuleku järel kutsuti teda ülemuse ette. Põhjus, et kui ta oli puhkamas, leiti tema kodu riiulist jahupakk, mille realiseerimisaeg oli saanud tema puhkuse ajal läbi. Jahupakke tal tööl väga vaja ei lähe ja see oli lihtsalt riiulil, kinnisena. Koheselt tehti talle käskkiri, kuna tegu olla väga raske hügieenilise eksimusega. Emalt nõuti päevapealt lahkumist ja ta saadeti päevapealt koduks olnud Keila kodust minema – koos minu 9-aastase õega.
Ema pöördus minu poole, mina otsisin talle juristi, rääkisin läbi mitmete tähtsate tööõiguse spetsialistidega – kõik oleks olnud võidetav. Aga järgmine päev kutsuti ta uuesti vestlema ja ähvardati uute käskkirjadega iga eksimuse puhul – küll neid leitud oleks, sest alati saab leida. Minu tugev protest ei aidanud ja ta kirjutas lahkumisavaldusele alla.
Tegelikult tegi ta väga õigesti. Nüüd on ta uuel tööl ja üsna samal kohal. Mis tal oleks võita olnud? Koha võibolla tagasi, aga kas keegi oleks tööandjat karistanud? Ei, loomulikult mitte. Meie ühiskonnas on praegu tööandja liider ja valitseja. Tema teeb, mis ta ise tahab.
Oleks ta pöördunud tööinspektsiooni, siis ta oleks võinud ka enda allkirja järgselt võita, ent mida ta oleks sellega saavutanud? Tal oleks kadunud ilmselt võimalus kandideerida üle tüki aja sarnasele töökohale. Sama ütles ka minu toonane ülemus Andres, et tema tuttavad ei võta ka tööle inimesi, kes on kunagi käinud tööinspektsioonis. Seega oleks olnud surnud ring – inspektsioon oleks ta tööle tagasi pannud, tööandja oleks leidnus suvalisest kohast mingisugusegi rikkumise ja teise käskkirja, mis põhjendab seaduse ees vallandamise ja järgnenud oleks tema persona non grata kogu valdkonnas.
Seega, et me tahaksime teid aidata, aga tegelikult ei ole ajakirjandusel tööandja vastu erilist riista. Me saame väga alatul hetkel teil palka kätte saada, aga sellega laseme teil näppu lõigata ja jubedalt. See, et Keila SOS-s on praegu 40 last ja ligi samapalju töötajaid, ei koti eriti keegi. Nemad lasevad Austriast tulevat raha laiaks. Samamoodi ei koti ka teie saatus kedagi teist. Selle kohta peab tõdema, et tööandja pole truu, ehkki teie võite seda olla.
Ka meie ajakirjandusena pole süüdi, me lihtsalt ei saa teid aidata. Aga valige reformierakonda edasi.