Tegin värvustesti ja selgus, et ma olen igati sobival töökohal:)
Best Occupational Category
You're a CREATOR
Keywords
Nonconforming, Impulsive, Expressive, Romantic, Intuitive, Sensitive, and Emotional
These original types place a high value on aesthetic qualities and have a great need for self-expression. They enjoy working independently, being creative, using their imagination, and constantly learning something new. Fields of interest are art, drama, music, and writing or places where they can express, assemble, or implement creative ideas.
CREATOR OCCUPATIONS
Suggested careers are Advertising Executive, Architect, Web Designer, Creative Director, Public Relations, Fine or Commercial Artist, Interior Decorator, Lawyer, Librarian, Musician, Reporter, Art Teacher, Broadcaster, Technical Writer, English Teacher, Architect, Photographer, Medical Illustrator, Corporate Trainer, Author, Editor, Landscape Architect, Exhibit Builder, and Package Designer.
CREATOR WORKPLACES
Consider workplaces where you can create and improve beauty and aesthetic qualities. Unstructured, flexible organizations that allow self-expression work best with your free-spirited nature.
Suggested Creator workplaces are advertising, public relations, and interior decorating firms; artistic studios, theaters and concert halls; institutions that teach crafts, universities, music, and dance schools. Other workplaces to consider are art institutes, museums, libraries, and galleries.
kolmapäev, 24. märts 2010
pühapäev, 21. märts 2010
Püha Jüri
Kellavärgiga Apelsinis surematu kuuluse saanud Malcolm MacDowelli karjääris on üks avalikkusele vähem tuntud seik, kuid MacDowell ise seda tõenäoliselt ei unusta. Karjääri tipu lähistel otsustas MacDowell kehastada Rooma keisrit, Väikest saapakest, Caligulat. See, millest näitleja lootis pompöösset ajaloodraamat a'la Ben Hur, sündis ajaloo kalleim pornofilm. MacDowell ei tõusnud häbist enam kunagi ning samamoodi jäi varju tema karjäär. Kasu lõikas ainult filmi režissöör Tinto Brasso, kelle teemalistele uusaastapidudele võib veel tänapäevalgi hea tahtmise korral sattuda.
Kui sotsid alustasid reklaamikampaaniaga „Püha Jüri vs. Roheline koletis“, siis võisid filmifännid oodata siit tõelist põnevusfilmi, süžeepöörete ja kõige juurde kuuluvaga. Roheline koletis jättis tööka ja pehme Mardi teleekraanile rohelisi jälgi ning saatis salapärase Keidu tuttavatele tapvaid maamaksuteateid. Saabus Püha Jüri, kes oli aus ja puhas ning asus võitlusse endast mitu korda suurema vastasega. Mõned salakavalad inimesed sosistasid juba enne, et tegelikult on Püha Jüri ja salakaval Roheline draakon seotud ja see võib olla ohtlik – ühisosa ja nii. Aga Püha Jüri eitas kõike, tema oli alati Rohelise koletisega vastaspoolel olnud ja hoopis tema seltsilised on teatud hetkel libastunud.
Kõik kolm kangelast said rinnutsi kokku suure vastasega, kuid jõud jäi väheks, roheline koletis võttis oma ja kõikide märkidega põnevusfilmi lubanud süžee keerdus täiesti pea peale. Just kõige kuumema heitluse ajal vilgutas roheline koletis silma ja Püha Jüri leebus. Põnevusfilmist sai hetkega romantiline komöödia. Kaks vihavaenlast flirtisid teetassi taga (olevat hea tee olnud) ja valmistuvad siiani ühte voodisse heitma. Ehk kõik annab veel lootust, et peale romantilise komöödia ootavad meid ees ka romantiline komöödia erootikasugemetega.
Püha Jüri vihastest lõukoertest muutus mõni korraga nii leebeks, et enne turjakarvad turri ajanud asjadest said „mitte midagi olulist“-teemad. Üks eriti vihane lõukoer , nimetame teda kui Jack, kirjutas mitu aastat endale vihusse, mida teeb roheline koletis halvasti, kuid koletise ligi saades ja tema laualt pudenenud toidupalasid maitsedes muutusid kõik negatiivsed näited hoopiski armsateks. Ta on isegi nii innukas, et kui keegi käsiks erootikasugemetega romantilist komöödiat pornoks keerata, siis ta teeks seda hetkega.
Mida ma nüüd öelda tahan? Et ärge saage uuteks Malcolm MacDowelliteks, kes loodavad tavalisest pornost teha suursugust eluloofilmi. Teatud käekirja omandanud lavastaja jääb elu lõpuni sama joont kasutama hoolimata tema käes olevast materjalist. Ja lõpuks jääks ikkagi võitjaks seesama lavastaja ise ja te ise ei tule enam kunagi sellisena tagasi.
Kui sotsid alustasid reklaamikampaaniaga „Püha Jüri vs. Roheline koletis“, siis võisid filmifännid oodata siit tõelist põnevusfilmi, süžeepöörete ja kõige juurde kuuluvaga. Roheline koletis jättis tööka ja pehme Mardi teleekraanile rohelisi jälgi ning saatis salapärase Keidu tuttavatele tapvaid maamaksuteateid. Saabus Püha Jüri, kes oli aus ja puhas ning asus võitlusse endast mitu korda suurema vastasega. Mõned salakavalad inimesed sosistasid juba enne, et tegelikult on Püha Jüri ja salakaval Roheline draakon seotud ja see võib olla ohtlik – ühisosa ja nii. Aga Püha Jüri eitas kõike, tema oli alati Rohelise koletisega vastaspoolel olnud ja hoopis tema seltsilised on teatud hetkel libastunud.
Kõik kolm kangelast said rinnutsi kokku suure vastasega, kuid jõud jäi väheks, roheline koletis võttis oma ja kõikide märkidega põnevusfilmi lubanud süžee keerdus täiesti pea peale. Just kõige kuumema heitluse ajal vilgutas roheline koletis silma ja Püha Jüri leebus. Põnevusfilmist sai hetkega romantiline komöödia. Kaks vihavaenlast flirtisid teetassi taga (olevat hea tee olnud) ja valmistuvad siiani ühte voodisse heitma. Ehk kõik annab veel lootust, et peale romantilise komöödia ootavad meid ees ka romantiline komöödia erootikasugemetega.
Püha Jüri vihastest lõukoertest muutus mõni korraga nii leebeks, et enne turjakarvad turri ajanud asjadest said „mitte midagi olulist“-teemad. Üks eriti vihane lõukoer , nimetame teda kui Jack, kirjutas mitu aastat endale vihusse, mida teeb roheline koletis halvasti, kuid koletise ligi saades ja tema laualt pudenenud toidupalasid maitsedes muutusid kõik negatiivsed näited hoopiski armsateks. Ta on isegi nii innukas, et kui keegi käsiks erootikasugemetega romantilist komöödiat pornoks keerata, siis ta teeks seda hetkega.
Mida ma nüüd öelda tahan? Et ärge saage uuteks Malcolm MacDowelliteks, kes loodavad tavalisest pornost teha suursugust eluloofilmi. Teatud käekirja omandanud lavastaja jääb elu lõpuni sama joont kasutama hoolimata tema käes olevast materjalist. Ja lõpuks jääks ikkagi võitjaks seesama lavastaja ise ja te ise ei tule enam kunagi sellisena tagasi.
kolmapäev, 17. märts 2010
Tänases lehes
Liftiga üles neljandale, sekretäridele tere ja värske Eesti Päevaleht sealtsamast näppu. Eks endalgi huvitav teada, mida me eile tegime. Mina näiteks käisin peavaluga mööda toimetust ringi ja mõtlesin, kuidas see lugu küll valmis kirjutada. Teistel seda probleemi ei olnud.
Näiteks uudistereporter Dannar Leitmaa istus nagu ikka, kõrvaklapid peas, mugavas asendis oma töölaua taga ja klõbistas midagi kirjutada. Küsisin siis, et mis teoksil. „Ah, ei midagi erilist,” vastas Dannar. Ei midagi erilist tähendab tema keeles, et valmimas on kaks lugu homsesse lehte. Üks selline lihtsam juhtum lasteaiast, kust „kärbiti” lapsed, ning teine veidi keerulisem lugu, kus üks kommunaalbojaar teisele sõbramehe poolest teene tegi. Probleemi poleks, kui teene, pehmelt öeldes, isegi mitte JOKK poleks… „Heal tsaaril on rumalad ministrid,” ohkas Dannar ja tõmbas klapid uuesti pähe.
„Müstika,” pomisesin. Kuidas ta küll suudab? Klappides mängib tal kindlasti järjest kolm plaati, mida vaja Laupäeva-lehte arvustada. Parajasti on käimas huvitavad mõttevahetused tema lemmikfoorumitest… Ei, kurat, see mees peab geenius olema! Andekusest ei piisa.
Näiteks uudistereporter Dannar Leitmaa istus nagu ikka, kõrvaklapid peas, mugavas asendis oma töölaua taga ja klõbistas midagi kirjutada. Küsisin siis, et mis teoksil. „Ah, ei midagi erilist,” vastas Dannar. Ei midagi erilist tähendab tema keeles, et valmimas on kaks lugu homsesse lehte. Üks selline lihtsam juhtum lasteaiast, kust „kärbiti” lapsed, ning teine veidi keerulisem lugu, kus üks kommunaalbojaar teisele sõbramehe poolest teene tegi. Probleemi poleks, kui teene, pehmelt öeldes, isegi mitte JOKK poleks… „Heal tsaaril on rumalad ministrid,” ohkas Dannar ja tõmbas klapid uuesti pähe.
„Müstika,” pomisesin. Kuidas ta küll suudab? Klappides mängib tal kindlasti järjest kolm plaati, mida vaja Laupäeva-lehte arvustada. Parajasti on käimas huvitavad mõttevahetused tema lemmikfoorumitest… Ei, kurat, see mees peab geenius olema! Andekusest ei piisa.
Eesti Laul
Nonii, Eesti laulust on möödas mitmed päevad, aga ikka on emotsioonid kõigil üleval. Küll on Purga paha ja lauljad jobud, peded ja muidu kõrvavärdjad. Hihi, aga mulle meeldis kogu see triangel. Esimest korda vist eales meeldisid mulle kõik osalenud laulud – jaajaa, isegi Rolfi lugu oli meeldiv.
Kõige enam meeldis ikka Lenna lugu, mis on praeguseks jõudnud mu last.fmi kontol 7. kohale ja ilmselt läheb vihaga sinna esikolmiku suunas. Imeline Eplik taaskord, mida ma tema viimaselt plaadilt igatsesin, et tuleks üks korralik poplugu. Andsin talle isegi kaks häält, mis läheb meie niigi raskustes tööandja arvelt.
Malcolm Lincoln meeldis mulle ka. Madis ju on tore inimene ja laul on hea. Vaesekesed, et nad nüüd niimoodi sõimu saavad, aga ikkagi on mul nende pärast hea meel. Läbimurre missugune.
Kolmas lemmik oli ka minu jaoks üllatus, aga Tiiu Kiige lugu hakkas mulle esimesel laivesitusel korraga hinge. Lõpus kiikumine ajas kananaha ihule.
Groundhog Day oli ka positiivne ja 3 pead, et ju ma olengi see alternatiivjobu, kellele meeldimise pärast on Purga kogu turniiri peesse keeranud
Kõige kohutavam on muidugi see nutt mingite Uku Suviste ja muusikahoora Birgit Õigemeele pärast. No kaua võib seda huilgamist kuulata? Ei teagi.
Ja vaheklipid. Bueno.
Niivõrd sisutu minu heietus oligi. Lihtsalt tahtsin öelda.
Kõige enam meeldis ikka Lenna lugu, mis on praeguseks jõudnud mu last.fmi kontol 7. kohale ja ilmselt läheb vihaga sinna esikolmiku suunas. Imeline Eplik taaskord, mida ma tema viimaselt plaadilt igatsesin, et tuleks üks korralik poplugu. Andsin talle isegi kaks häält, mis läheb meie niigi raskustes tööandja arvelt.
Malcolm Lincoln meeldis mulle ka. Madis ju on tore inimene ja laul on hea. Vaesekesed, et nad nüüd niimoodi sõimu saavad, aga ikkagi on mul nende pärast hea meel. Läbimurre missugune.
Kolmas lemmik oli ka minu jaoks üllatus, aga Tiiu Kiige lugu hakkas mulle esimesel laivesitusel korraga hinge. Lõpus kiikumine ajas kananaha ihule.
Groundhog Day oli ka positiivne ja 3 pead, et ju ma olengi see alternatiivjobu, kellele meeldimise pärast on Purga kogu turniiri peesse keeranud
Kõige kohutavam on muidugi see nutt mingite Uku Suviste ja muusikahoora Birgit Õigemeele pärast. No kaua võib seda huilgamist kuulata? Ei teagi.
Ja vaheklipid. Bueno.
Niivõrd sisutu minu heietus oligi. Lihtsalt tahtsin öelda.
reede, 12. märts 2010
Tere, mu kullake.
Tere. Eks ma tegelikult sind ei oodanud, sest lootsin ikka veel ilma sinuta hakkama saada. Pole mul ju veel vanustki eriti ja eks sind ikka peetakse rohkem vanainimeste kaaslaseks. See, kes mul enne sind oli, otsustas aga jaanuaris ära minna. Ühel reedeõhtul võttis kätte ja olingi temast ilma. Ma ei oskagi öelda, et olin ma kurb või pigem ehmunud – väga kehv oli olla küll. Tühi koht tekkis, täiesti noh. Isegi rääkida ei suutnud korralikult, mõtlesin, et äkki saan ta veel tagasi kuidagi. Loll lootus, mis mul üsna pea ka kadus. Teadjamad lihtsalt ütlesid, et seda endist ei saa enam tagasi. Võib ju üritada, aga kauaks seda pole – pool aastat maksimaalselt. Aga samas soovitati sind. Jah, sa oled kallis, oioi, kui kallis. Nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt. Pidin neli korda sinu järel käima, tundsin seda tehes valu, samas kaasnenud kontakt rindadega oli uskumatult erutav. Punastan, aga oli.
No ja nüüd sa mul siis oledki. Öeldakse, et sa peaksid minuga vastu pidama vähemalt 20 aastat. Ma loodan, et sulle meeldib ja saan sinuga kauemgi koos olla. Ja ma tõesti loodan, et ma ei pea sind omakorda kunagi teistega asendama, sa jääd mulle ainsaks ja alatiseks, nii palju, kui see minust oleneb.
Ilmselt oled natuke paanikas veel ja tunned end kahtlaselt, kuid ära muretse, küll ümbrusega ära harjud. Ära lase end ka keelel häirida, sest see, et ta sind pidevalt otsaga silitab, eks ma tahan sinuga harjuda. Sa oled nii sile ja hoopis teise maitsega. Tööl ka edvistasin sinuga. Andresel on ka midagi sarnast olnud, aga teistel selles vallas kogemused täiesti puuduvad. Natuke naljakas asi, mille peale uhke olla, aga ma mäletan kasvõi kunagi keskkooliaega, kui mu sõpradel polnud tüdrukuid, aga minul juba oli.
Mul on nii hea meel, et sa mul olemas nüüd lõpuks oled, mu portselanist uus esihammas.
No ja nüüd sa mul siis oledki. Öeldakse, et sa peaksid minuga vastu pidama vähemalt 20 aastat. Ma loodan, et sulle meeldib ja saan sinuga kauemgi koos olla. Ja ma tõesti loodan, et ma ei pea sind omakorda kunagi teistega asendama, sa jääd mulle ainsaks ja alatiseks, nii palju, kui see minust oleneb.
Ilmselt oled natuke paanikas veel ja tunned end kahtlaselt, kuid ära muretse, küll ümbrusega ära harjud. Ära lase end ka keelel häirida, sest see, et ta sind pidevalt otsaga silitab, eks ma tahan sinuga harjuda. Sa oled nii sile ja hoopis teise maitsega. Tööl ka edvistasin sinuga. Andresel on ka midagi sarnast olnud, aga teistel selles vallas kogemused täiesti puuduvad. Natuke naljakas asi, mille peale uhke olla, aga ma mäletan kasvõi kunagi keskkooliaega, kui mu sõpradel polnud tüdrukuid, aga minul juba oli.
Mul on nii hea meel, et sa mul olemas nüüd lõpuks oled, mu portselanist uus esihammas.
reede, 5. märts 2010
Hambaarst
Õudne. Puurimine on jama, hammaste välja kiskumist pole veel kogenud, ent hambakrooni panemine on täiesti õudne. Täna kogesin. Juhtus siis nii, et jaanuari lõpus juhtusin popkorni sööma ja murdsin hamba ära. Esihamba. Arstil öeldi, et niivõrd vähe jäi alles ja seetõttu soovitati kroon panna, kuna uuesti plommides see hammas eriti ei püsiks.
Esiteks läks muidugi kroon maksma üsna kopsaka summa, aga esimene kord oli väga tore. Käis väike puurimine ja siis ühe kruvi sups sisse surumine. Kõige enam meeldis mulle arst, kelleks oli kena vene neiu, kes peale selle rindadega pead mudis. See oli omal moel väga erutav.
Täna enam nii tore polnud, sest esmalt pidi ajutise krooni ära kakkuma. See oli lihtsalt natuke vastik. Aga seejärel pandi tuimestus ja hakkas mingi kohutav täitmine, viilimine, lihvimine. Õudne, õudne.
Ja korra pean veel minema. Ei taha.
Esiteks läks muidugi kroon maksma üsna kopsaka summa, aga esimene kord oli väga tore. Käis väike puurimine ja siis ühe kruvi sups sisse surumine. Kõige enam meeldis mulle arst, kelleks oli kena vene neiu, kes peale selle rindadega pead mudis. See oli omal moel väga erutav.
Täna enam nii tore polnud, sest esmalt pidi ajutise krooni ära kakkuma. See oli lihtsalt natuke vastik. Aga seejärel pandi tuimestus ja hakkas mingi kohutav täitmine, viilimine, lihvimine. Õudne, õudne.
Ja korra pean veel minema. Ei taha.
Alice In Wonderland
3D hävitab minu jaoks kinoelamuse. Tõsiselt. Avatar mulle juba väga ei meeldinud ja kauaoodatud Tim Burtoni Alice In Wonderland ei võlunud ausalt öeldes ka. Eile kavatsesin minna Shutter Islandit vaatama, aga otsustasin ikka Alice'i kasuks. Miks? Sest Tim Burton meeldib mulle oma pöörasuses enam, kui Martin Scorcese. Eriti pärast Departedit, mis oli minu arvates lihtne plagiaat Infernal Affairsist, mida ta ka ju oli.
Mulle ei meeldi need 3d-prillid, sest endal on ka üsna tugevad prillid ja nii on sul korraga nagu kaks koormat kanda. Lisaks muidugi see, et pead üritama kogu pilti tema mitmekesisuses siis läbi nende mitte eriti suurte prilliklaaside hoomama ja see väsitab.
Kui vaadata, kuidas oli 3d ka tehnilisel tasemel, siis meenub väga selline 90-ndate CGI pilt, kus sai ilusti aru, mis on CGI-ga tehtud ja mis pole. See häiris mind omal ajal jubedalt ja eks see muutu ka ajas paremaks, ent ikkagi pean ma viimase kahe 3d elamuse kohta ütlema, et mind väsitas see füüsiliselt ja vaimselt väga ära.
Lisaks polnud sisu teab mis hea ja haarav. Alice't mänginud neiu oli armas ja oleks tahtnud teda paljalt näha, aga tõsiselt rääkides oli ta väga puine. Deppi roll oli raamatuga võrreldes kõvasti suuremaks kirjutatud ja Depp muidugi ka ei petnud lootusi. Lisaks veel alati suurepärane Bonham Carter, kuid muidu kulges film ilma eriliste suurte emotsioonipuhangutega.
Niisiis, peab ikkagi Shutter Islandi ära vaatama.
kolmapäev, 3. märts 2010
Kogulugu
Hunnik IED-sid ja üks hoiatuslask koera suunas, loetleb Eesti sõdur viimase kahe nädala tipphetki Afganistanis. Ehkki alanud suuroperatsiooniga Moshtarak tuleb välismeedias pidevalt uudiseid eelkõige nii Briti kui ka ameeriklaste sõdurite inimkaotustest, pole Eesti väeüksusele Moshtarak midagi üliohtlikku siiani kaasa toonud. Sootuks rahulikuks on hoopis läinud.
„Ega taliibid pole rumalad ja niipea, kui operatsioon algas, lõppesid püssilasud kui ka laagri pihta lastud raketid – hoobilt,“ võtab Eesti sõdur viimased kaks nädalat kokku. „kõige olulisem ongi nüüd operatsiooniga võidetu hoidmine, sest muidu on nad kohe kõik tagasi.“
Suurem osa Eesti väekontingendist Afganistanis asetseb sõna otseses mõttes jumalast ära unustatud maal – Wahidi patrullkeskuses, mis asub kümneminutilise kopterilennu kaugusel nii brittide suurbaasist Camp Bastionist kui ka Helmandi provintsi pealinnast Lashkar Gah’st. Ühe tõkkemüüri ääres voolab osa kanalivõrgustikust, mis on loonud kollakashalli kõrbesse väikse oaasi, kuid ka see ei takista kõrbele omastest liivatormidest, kuid ilm on vabariigi aastapäeval rangelt üle +25 kraadi, mis võib kodus lumes sumpavatel inimestel meele kadedaks ajada.
Laagris asub lisaks sajakonnale eestlasele veel ka britte ja afgaani võitlejaid. Lisaks neile üks õnnetu kukk, kes paneb viimaste nädalate jooksul sõduri hambaid isegi rohkem krigistama kui oht väljaspool laagri müüre. „Meie poisid kasvatasid kana, aga ühel hommikul oli kana kadunud, sest afgaanid otsustasid ta supiks teha,“ selgitatakse olukorda. Eesti noored sõdurid olid sündmusest väga löödud ning löödud on ka kukk, kelle üksindus on täiesti segadusse ajanud ning kiremist kostub ka öises pimeduses.
Ent ei saa mingil juhul arvata, et kui teised väeosad Afganistanis suurte jõududega peale tungivad ja kaotusi kannavad, siis oleks ka eestlastel praegune olemine lust ja lillepidu talviselt maheda päiksepaiste all – ikka need IED-d, mis on seni toonud ka eestlastele kõige enam kaotusi. „Nad ei kasuta enam metalli pommide valmistamisel ja seetõttu on metalliotsija muutunud sisuliselt kasutuks,“ selgitatakse ajakirjanikule ning näidatakse viimast üles kaevatud pommi, mille otsas ootas 25 kilo väetist. „Kaks laudplaati, mille vahel asub grafiitpulk ehk astud peale ja käibki pauk.“
Pomme on pandud teele, puude otsa, teede ääres asuvatesse kraavidesse, kuhu tulistamise korral sõdurid tulepositsioonidele asuda võiks ehk kõikjale, kuhu inimmõistus neid panna oskab. Kuidas aga kahest lauajupist pomm, mida ei võta ei metallidetektor ega muu tehniline vidin, üles leiti? See paneb sõduri naeratama ja näitama näpuga pioneeride suunas, kelle ülesanne ongi ohtlik teelõik esimesena läbida. „Mina pole siiani aru saanud, kuidas nad neid leiavad – tee on sile, vihm peal käinud ja jäljed kaotanud, aga ikka nad leiavad,“ kehitab sõdur õlgu.
Ka pioneer ise ei paljasta oma töönippe. „No juhtus,“ naeratab ta ning lisab, et pomme võib leida nii muutunud kivi asukoha pealt kui ka kohalike vihjete alusel, mis kõigi rõõmuks viimasel ajal ka kasvanud on. „Ega kohalikud üldiselt teavad, kus pommid on ning nemad ise neid teid siis ei kasuta.“
Kõige enam õnnetusi juhtubki esimestel missiooninädalatel, kui pioneer veel ei tea, milline tee täpselt on ja veel erilist kõhutunnet ei teki. Praegu võibki Wahidi ümbruses sisuliselt turvaliseks pidada 1,5 kilomeetrise läbimõõduga ala, kuid sealt edasi on pomme tihedamalt kui Joosep Tootsi unistuste saias. Nii on rekordiks üle 100 leitud lõhkekeha nädalas.
Pealegi ei paista ka lõhkeainena kasutatud väetis otsa saavat, sest mõne aasta eest otsustas Ameerikas keegi tark mees humanitaarabina kohalikku põllumajandus 300 tuhande tonni väetisega turgutada ja nii see humanitaarabi pahatihti koos sõduritega õhku lendabki.
„Meil kõigil on siin teisi sünnipäevi, kus mitu meest läheb mõne sentimeetri kauguselt pommist jalgsi mööda ja järgmised tulijatel enam nii ei vea,“ lausub sõdur. „Kaks korda on läinud Eesti tulejuht koos britiga väljale ja snaiper on siis tulistanud – britt on pihta saanud või ükskord läks ühel poisil kuul kiivrist läbi ja kui poleks peaga vastu soomuki ust ära löönud, siis oleks löök tal kaelaluu murdnud – õnne peab olema.“
Taliibe võrreldakse pahatihti Eesti ajaloo metsavendluse etapiga, kuid sõdur ei taha sellega nõustuda. „Välisvõitlejad on ikka enamasti taliibide põhijõud,“ väidab ta. „Kohalikele pakutakse aga pommi eest või tapetud koalitsioonivõitleja eest raha ning vaeses ühiskonnas ei näegi talupojad endal muud võimalust hierarhias tõusta, kui sellega kaasa minna.“
Wahidi läheduses asuvate külade lapsed on Eesti sõdurid juba ära hellitanud, sest Eesti patrullijat nähes koonduvad tema ümber kohe suur lastekari, kes nõuab kingitusi. Seejuures sujuvalt ka sõduri taskutesse käsi toppides. „Ise algul pakkusime ja nüüd on nad sellised, et mitte midagi saades võivad rusikad ja kivid appi tulla,“ sõnab sõdur kahetsevalt.
Suurest ideest põllumajandust ja viljakasvatust arendada pole samuti midagi välja tulnud, sest külasid ümbritsevad põllud on ikka enamasti ohakat meenutava taime all. „Mis see on?“ küsib naiivne ajakirjanik väeosa tõlgilt. „Moon,“ vastab tõlk rahulikult ja seirab ümberringi moonipõldudel töötavaid vanureid ja lapsi.
Mooniseemnete eest saadav sissetulek on kohalikele niivõrd hea teenistus, et seda ei võta ei püssi- ega nõiarohi. Kõige tipuks võib Wahidi patrullpostilt näha narkoturu tegevust. „Moonipõldude hävitamine pole meie töö, selle teevad ära kohalikud väed ehk anakad,“ selgitab sõdur.
Ometi leidub eluala, kus kohalikud vajavad eestlaste abi. Siin tuleb mängu leitnant Lauri Lemming – suurt kasvu ja rõõmsameelne kiilakas mees. Õppinud lastekirurgiks, aga nüüd sootuks sõjaväearst Afganistanis. Tema käest abi saama tulevad kohalikud tihti ja saabuvad oma haigetega otse baasi väravate alla. „Kohalikud arstid küsivad neilt raha, kuid meie teeme esmase ravi ju tasuta,“ põhjendab Lemming, kellele on tulnud juba ka esimesed stammkunded, kes tulevad iga pisema tervisehäda puhul abi küsima. „Eks me neid siis aitame.“
Nii näiteks saabub abi saama vana põlvemurega kohalik ning kohe paar tundi tunduvalt ohtlikumas seisus noor poiss, kes oskas põllul aktiveerida valgusmiini ja sai sealt tõsiseid põletushaavu. „Nägu põlenud ja käsi põlenud, kõhu peal oli veel vana ja suur põletushaav, mis näitab, et ta on korra juba sama asjaga kokku puutunud, aga näe – ei õpi,“ vangutavad sõdurid pead.
Ometi tuuakse Lemmingi juurde ainult mehi ja ühtegi naispatsiente pole Lemming seniste kuude jooksul kohanud. „Naisi siin ju ei loeta,“ kehitab ta õlgu.
„Mina nägin korra akna tagant piilumas,“ meenutab üks sõdur kohtumist kohaliku naisega. Teine lisab, et on vist ka näinud ja täitsa ilus oli teine, ent sellega nende kogemused ka piirduvad. Väga konservatiivne lõunapool on piisavalt piiratud, et naisi mitte mingi hinna eest võõrastele mitte näidata.
„Ükskord juhtus huvitav juhtum brittidega baasis, kui korraga keset ööd hüppas üle müüri sisse noor neiu,“ jutustab kolmas sõdur legendaarset juhtumit, kus võis tõesti kohalikku naist näha. „Britid olid algul kohutavalt ehmunud ja oleks ta peaaegu enesetaputerroristi pähe maha lasknud, kuid lõpuks selgus, et neiu põgenes vägistamise eest ja tahtis kõrvalasuvasse anakate laagrisse joosta, aga ajas laagrid sassi.“
Neiu pääses küll vägistamisest, kuid kohalike mõistus ei liigu lääneliku loogika järgi ja nii muutub lõbus vahejuhtum peagi kurvaks. „Järgmisel päeval laskis tüdruku isa ta kodus püssist maha, sest liiga palju uskmatuid olid teda katmata näinud,“ lõpetatakse lugu.
Suur osa sõduritest on veel väga noored mehed, kelle eakaaslased tegelevad kodumaal suuremat ja väiksemat sorti rumalustega. Nii ei maksagi imestada, kui tihti kuuled koduigatsusest nõretavaid küsimusi ja arutelusid.
„Kui paks see lumi siis ikka on?“
„Nii paks, et reisirong jäi lumme kinni?“
„Ei või olla?“
Või siis.
„Kas see Avatar on ikka nii hea kui räägitakse? Mul tüdruk kiitis taevani!“
Koduigatsust saab vähendada nii telefonitsi kodustega väikse viivituse kiuste rääkides või siis tavatingimuste suhtes väga aeglast internetti kasutades, mille mõnikordne ärakadumine poiste poolt suure meelepahaga vastu võetakse. „Tegelikult võib kodustega ühendust saada väga tihti, kuid alati ei teagi, kas see on hea, kuna nii võtad ikka kodused mured endaga kaasa, kuid siin oleks äkki isegi parem, kui saaks missioonile keskenduda,“ arutleb sõdur.
Ometi on üks asi, mis sõduritele kodumaalt vaadatuna haiget teeb. „Netikommentaatorid on nagu taliibid, näo ees naeratavad, aga selja taga panevad selliseid pauke,“ pahandab sõdur. „Või siis ajakirjanikud, kes kirjutavad, kuidas Afganistan muudab meid tapamasinateks.“
Muidugi, on posttraumaatiline stress, aga see pole ju tapamasinaks muutumine, pahandavad nad. „Kui tooks selle sõduri siia ööseks põllu peale ja vaataks, mis tast hommikul järgi jääb,“ pahandavad nad veelgi enam Õhtulehe ajakirjaniku peale, kes sellise kirjatükiga hakkama sai. „Meie suudame veel seda eirata, aga mida kodused mõtlema ja tundma peavad?“
Lisaks eitavad sõdurid, nagu oleksid nad lihtsalt sõjardid, kes Afganistanis oma teatud ihasid rahuldavad. „Kui ikka oled taliibidega kontaktis ja pead end mutta sisse kaevama, et kuulide eest pääseda, siis ei mõtle enam keegi, et tahaks kedagi tulistada,“ lausub sõdur. „Sellised mõtted võivad olla ainult väga noorel sõduril esimestel päevadel.“
„Või rõõmustatakse, et kui meil keegi viga või surma saab ja parastatakse, et mida me siia siis ronisime,“ mõtleb sõdur. „Küsige seda poliitikutelt, sest nemad meid siia otsustasid saata ning meie täidame vaid enda antud vannet ja ükski sõdur ei taha ju tegelikult sõda, sest siis peab ta ju tööle tulema.“
Aga mis Afganistanis saama hakkab? Ameerika president Barack Obama lubas ju väed välja tuua ning tasapisi hakata võimu üle andma kohalikele? Sõdurid, kes antud teemal üldse midagi öelda soovisid, vangutavad kahtlevalt pead. „Kohalikud on ära hellitatud ja nad ilmselt ei tahagi, et neid siia üksi võitlema jäetaks,“ kahtleb sõdur. „Ja ausalt öeldes ei usu, et niimoodi jätkates siin üldse midagi nii kiiresti ja positiivselt lahendust saab.“
Sama kinnitab ka pilt sõjaväebaasidesse, kus niigi mitmete ruutkilomeetrite suurused maa-aladel sõjalise operatsiooni toetuseks käib väga vilgas juurdeehitus ning lisaks sellele veel ka üha suuremad signaalid koalitsioonivägede arvu suurendamisest Afganistanis.
„Ega taliibid pole rumalad ja niipea, kui operatsioon algas, lõppesid püssilasud kui ka laagri pihta lastud raketid – hoobilt,“ võtab Eesti sõdur viimased kaks nädalat kokku. „kõige olulisem ongi nüüd operatsiooniga võidetu hoidmine, sest muidu on nad kohe kõik tagasi.“
Suurem osa Eesti väekontingendist Afganistanis asetseb sõna otseses mõttes jumalast ära unustatud maal – Wahidi patrullkeskuses, mis asub kümneminutilise kopterilennu kaugusel nii brittide suurbaasist Camp Bastionist kui ka Helmandi provintsi pealinnast Lashkar Gah’st. Ühe tõkkemüüri ääres voolab osa kanalivõrgustikust, mis on loonud kollakashalli kõrbesse väikse oaasi, kuid ka see ei takista kõrbele omastest liivatormidest, kuid ilm on vabariigi aastapäeval rangelt üle +25 kraadi, mis võib kodus lumes sumpavatel inimestel meele kadedaks ajada.
Laagris asub lisaks sajakonnale eestlasele veel ka britte ja afgaani võitlejaid. Lisaks neile üks õnnetu kukk, kes paneb viimaste nädalate jooksul sõduri hambaid isegi rohkem krigistama kui oht väljaspool laagri müüre. „Meie poisid kasvatasid kana, aga ühel hommikul oli kana kadunud, sest afgaanid otsustasid ta supiks teha,“ selgitatakse olukorda. Eesti noored sõdurid olid sündmusest väga löödud ning löödud on ka kukk, kelle üksindus on täiesti segadusse ajanud ning kiremist kostub ka öises pimeduses.
Ent ei saa mingil juhul arvata, et kui teised väeosad Afganistanis suurte jõududega peale tungivad ja kaotusi kannavad, siis oleks ka eestlastel praegune olemine lust ja lillepidu talviselt maheda päiksepaiste all – ikka need IED-d, mis on seni toonud ka eestlastele kõige enam kaotusi. „Nad ei kasuta enam metalli pommide valmistamisel ja seetõttu on metalliotsija muutunud sisuliselt kasutuks,“ selgitatakse ajakirjanikule ning näidatakse viimast üles kaevatud pommi, mille otsas ootas 25 kilo väetist. „Kaks laudplaati, mille vahel asub grafiitpulk ehk astud peale ja käibki pauk.“
Pomme on pandud teele, puude otsa, teede ääres asuvatesse kraavidesse, kuhu tulistamise korral sõdurid tulepositsioonidele asuda võiks ehk kõikjale, kuhu inimmõistus neid panna oskab. Kuidas aga kahest lauajupist pomm, mida ei võta ei metallidetektor ega muu tehniline vidin, üles leiti? See paneb sõduri naeratama ja näitama näpuga pioneeride suunas, kelle ülesanne ongi ohtlik teelõik esimesena läbida. „Mina pole siiani aru saanud, kuidas nad neid leiavad – tee on sile, vihm peal käinud ja jäljed kaotanud, aga ikka nad leiavad,“ kehitab sõdur õlgu.
Ka pioneer ise ei paljasta oma töönippe. „No juhtus,“ naeratab ta ning lisab, et pomme võib leida nii muutunud kivi asukoha pealt kui ka kohalike vihjete alusel, mis kõigi rõõmuks viimasel ajal ka kasvanud on. „Ega kohalikud üldiselt teavad, kus pommid on ning nemad ise neid teid siis ei kasuta.“
Kõige enam õnnetusi juhtubki esimestel missiooninädalatel, kui pioneer veel ei tea, milline tee täpselt on ja veel erilist kõhutunnet ei teki. Praegu võibki Wahidi ümbruses sisuliselt turvaliseks pidada 1,5 kilomeetrise läbimõõduga ala, kuid sealt edasi on pomme tihedamalt kui Joosep Tootsi unistuste saias. Nii on rekordiks üle 100 leitud lõhkekeha nädalas.
Pealegi ei paista ka lõhkeainena kasutatud väetis otsa saavat, sest mõne aasta eest otsustas Ameerikas keegi tark mees humanitaarabina kohalikku põllumajandus 300 tuhande tonni väetisega turgutada ja nii see humanitaarabi pahatihti koos sõduritega õhku lendabki.
„Meil kõigil on siin teisi sünnipäevi, kus mitu meest läheb mõne sentimeetri kauguselt pommist jalgsi mööda ja järgmised tulijatel enam nii ei vea,“ lausub sõdur. „Kaks korda on läinud Eesti tulejuht koos britiga väljale ja snaiper on siis tulistanud – britt on pihta saanud või ükskord läks ühel poisil kuul kiivrist läbi ja kui poleks peaga vastu soomuki ust ära löönud, siis oleks löök tal kaelaluu murdnud – õnne peab olema.“
Taliibe võrreldakse pahatihti Eesti ajaloo metsavendluse etapiga, kuid sõdur ei taha sellega nõustuda. „Välisvõitlejad on ikka enamasti taliibide põhijõud,“ väidab ta. „Kohalikele pakutakse aga pommi eest või tapetud koalitsioonivõitleja eest raha ning vaeses ühiskonnas ei näegi talupojad endal muud võimalust hierarhias tõusta, kui sellega kaasa minna.“
Wahidi läheduses asuvate külade lapsed on Eesti sõdurid juba ära hellitanud, sest Eesti patrullijat nähes koonduvad tema ümber kohe suur lastekari, kes nõuab kingitusi. Seejuures sujuvalt ka sõduri taskutesse käsi toppides. „Ise algul pakkusime ja nüüd on nad sellised, et mitte midagi saades võivad rusikad ja kivid appi tulla,“ sõnab sõdur kahetsevalt.
Suurest ideest põllumajandust ja viljakasvatust arendada pole samuti midagi välja tulnud, sest külasid ümbritsevad põllud on ikka enamasti ohakat meenutava taime all. „Mis see on?“ küsib naiivne ajakirjanik väeosa tõlgilt. „Moon,“ vastab tõlk rahulikult ja seirab ümberringi moonipõldudel töötavaid vanureid ja lapsi.
Mooniseemnete eest saadav sissetulek on kohalikele niivõrd hea teenistus, et seda ei võta ei püssi- ega nõiarohi. Kõige tipuks võib Wahidi patrullpostilt näha narkoturu tegevust. „Moonipõldude hävitamine pole meie töö, selle teevad ära kohalikud väed ehk anakad,“ selgitab sõdur.
Ometi leidub eluala, kus kohalikud vajavad eestlaste abi. Siin tuleb mängu leitnant Lauri Lemming – suurt kasvu ja rõõmsameelne kiilakas mees. Õppinud lastekirurgiks, aga nüüd sootuks sõjaväearst Afganistanis. Tema käest abi saama tulevad kohalikud tihti ja saabuvad oma haigetega otse baasi väravate alla. „Kohalikud arstid küsivad neilt raha, kuid meie teeme esmase ravi ju tasuta,“ põhjendab Lemming, kellele on tulnud juba ka esimesed stammkunded, kes tulevad iga pisema tervisehäda puhul abi küsima. „Eks me neid siis aitame.“
Nii näiteks saabub abi saama vana põlvemurega kohalik ning kohe paar tundi tunduvalt ohtlikumas seisus noor poiss, kes oskas põllul aktiveerida valgusmiini ja sai sealt tõsiseid põletushaavu. „Nägu põlenud ja käsi põlenud, kõhu peal oli veel vana ja suur põletushaav, mis näitab, et ta on korra juba sama asjaga kokku puutunud, aga näe – ei õpi,“ vangutavad sõdurid pead.
Ometi tuuakse Lemmingi juurde ainult mehi ja ühtegi naispatsiente pole Lemming seniste kuude jooksul kohanud. „Naisi siin ju ei loeta,“ kehitab ta õlgu.
„Mina nägin korra akna tagant piilumas,“ meenutab üks sõdur kohtumist kohaliku naisega. Teine lisab, et on vist ka näinud ja täitsa ilus oli teine, ent sellega nende kogemused ka piirduvad. Väga konservatiivne lõunapool on piisavalt piiratud, et naisi mitte mingi hinna eest võõrastele mitte näidata.
„Ükskord juhtus huvitav juhtum brittidega baasis, kui korraga keset ööd hüppas üle müüri sisse noor neiu,“ jutustab kolmas sõdur legendaarset juhtumit, kus võis tõesti kohalikku naist näha. „Britid olid algul kohutavalt ehmunud ja oleks ta peaaegu enesetaputerroristi pähe maha lasknud, kuid lõpuks selgus, et neiu põgenes vägistamise eest ja tahtis kõrvalasuvasse anakate laagrisse joosta, aga ajas laagrid sassi.“
Neiu pääses küll vägistamisest, kuid kohalike mõistus ei liigu lääneliku loogika järgi ja nii muutub lõbus vahejuhtum peagi kurvaks. „Järgmisel päeval laskis tüdruku isa ta kodus püssist maha, sest liiga palju uskmatuid olid teda katmata näinud,“ lõpetatakse lugu.
Suur osa sõduritest on veel väga noored mehed, kelle eakaaslased tegelevad kodumaal suuremat ja väiksemat sorti rumalustega. Nii ei maksagi imestada, kui tihti kuuled koduigatsusest nõretavaid küsimusi ja arutelusid.
„Kui paks see lumi siis ikka on?“
„Nii paks, et reisirong jäi lumme kinni?“
„Ei või olla?“
Või siis.
„Kas see Avatar on ikka nii hea kui räägitakse? Mul tüdruk kiitis taevani!“
Koduigatsust saab vähendada nii telefonitsi kodustega väikse viivituse kiuste rääkides või siis tavatingimuste suhtes väga aeglast internetti kasutades, mille mõnikordne ärakadumine poiste poolt suure meelepahaga vastu võetakse. „Tegelikult võib kodustega ühendust saada väga tihti, kuid alati ei teagi, kas see on hea, kuna nii võtad ikka kodused mured endaga kaasa, kuid siin oleks äkki isegi parem, kui saaks missioonile keskenduda,“ arutleb sõdur.
Ometi on üks asi, mis sõduritele kodumaalt vaadatuna haiget teeb. „Netikommentaatorid on nagu taliibid, näo ees naeratavad, aga selja taga panevad selliseid pauke,“ pahandab sõdur. „Või siis ajakirjanikud, kes kirjutavad, kuidas Afganistan muudab meid tapamasinateks.“
Muidugi, on posttraumaatiline stress, aga see pole ju tapamasinaks muutumine, pahandavad nad. „Kui tooks selle sõduri siia ööseks põllu peale ja vaataks, mis tast hommikul järgi jääb,“ pahandavad nad veelgi enam Õhtulehe ajakirjaniku peale, kes sellise kirjatükiga hakkama sai. „Meie suudame veel seda eirata, aga mida kodused mõtlema ja tundma peavad?“
Lisaks eitavad sõdurid, nagu oleksid nad lihtsalt sõjardid, kes Afganistanis oma teatud ihasid rahuldavad. „Kui ikka oled taliibidega kontaktis ja pead end mutta sisse kaevama, et kuulide eest pääseda, siis ei mõtle enam keegi, et tahaks kedagi tulistada,“ lausub sõdur. „Sellised mõtted võivad olla ainult väga noorel sõduril esimestel päevadel.“
„Või rõõmustatakse, et kui meil keegi viga või surma saab ja parastatakse, et mida me siia siis ronisime,“ mõtleb sõdur. „Küsige seda poliitikutelt, sest nemad meid siia otsustasid saata ning meie täidame vaid enda antud vannet ja ükski sõdur ei taha ju tegelikult sõda, sest siis peab ta ju tööle tulema.“
Aga mis Afganistanis saama hakkab? Ameerika president Barack Obama lubas ju väed välja tuua ning tasapisi hakata võimu üle andma kohalikele? Sõdurid, kes antud teemal üldse midagi öelda soovisid, vangutavad kahtlevalt pead. „Kohalikud on ära hellitatud ja nad ilmselt ei tahagi, et neid siia üksi võitlema jäetaks,“ kahtleb sõdur. „Ja ausalt öeldes ei usu, et niimoodi jätkates siin üldse midagi nii kiiresti ja positiivselt lahendust saab.“
Sama kinnitab ka pilt sõjaväebaasidesse, kus niigi mitmete ruutkilomeetrite suurused maa-aladel sõjalise operatsiooni toetuseks käib väga vilgas juurdeehitus ning lisaks sellele veel ka üha suuremad signaalid koalitsioonivägede arvu suurendamisest Afganistanis.
Tellimine:
Postitused (Atom)
