Tere, mu kullake.

Tere. Eks ma tegelikult sind ei oodanud, sest lootsin ikka veel ilma sinuta hakkama saada. Pole mul ju veel vanustki eriti ja eks sind ikka peetakse rohkem vanainimeste kaaslaseks. See, kes mul enne sind oli, otsustas aga jaanuaris ära minna. Ühel reedeõhtul võttis kätte ja olingi temast ilma. Ma ei oskagi öelda, et olin ma kurb või pigem ehmunud – väga kehv oli olla küll. Tühi koht tekkis, täiesti noh. Isegi rääkida ei suutnud korralikult, mõtlesin, et äkki saan ta veel tagasi kuidagi. Loll lootus, mis mul üsna pea ka kadus. Teadjamad lihtsalt ütlesid, et seda endist ei saa enam tagasi. Võib ju üritada, aga kauaks seda pole – pool aastat maksimaalselt. Aga samas soovitati sind. Jah, sa oled kallis, oioi, kui kallis. Nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt. Pidin neli korda sinu järel käima, tundsin seda tehes valu, samas kaasnenud kontakt rindadega oli uskumatult erutav. Punastan, aga oli.
No ja nüüd sa mul siis oledki. Öeldakse, et sa peaksid minuga vastu pidama vähemalt 20 aastat. Ma loodan, et sulle meeldib ja saan sinuga kauemgi koos olla. Ja ma tõesti loodan, et ma ei pea sind omakorda kunagi teistega asendama, sa jääd mulle ainsaks ja alatiseks, nii palju, kui see minust oleneb.
Ilmselt oled natuke paanikas veel ja tunned end kahtlaselt, kuid ära muretse, küll ümbrusega ära harjud. Ära lase end ka keelel häirida, sest see, et ta sind pidevalt otsaga silitab, eks ma tahan sinuga harjuda. Sa oled nii sile ja hoopis teise maitsega. Tööl ka edvistasin sinuga. Andresel on ka midagi sarnast olnud, aga teistel selles vallas kogemused täiesti puuduvad. Natuke naljakas asi, mille peale uhke olla, aga ma mäletan kasvõi kunagi keskkooliaega, kui mu sõpradel polnud tüdrukuid, aga minul juba oli.
Mul on nii hea meel, et sa mul olemas nüüd lõpuks oled, mu portselanist uus esihammas.