Minu viis senti Eesti muusikast

Ilmselt olin viimati umbes 11, kui mulle eurolaulu valimine, mis sedakorda küll muud nime kandis, niivõrd olulise panuse lemmiklugude sekka tõi. See tõotas head aastat, sest kaks parimat, Malcolm Lincoln ja Lenna pidid ju peagi ka plaadi välja andma. Malcolm Lincolni plaat oli tore ja värske elektropopiplaat, millist on küll ju ka varasemalt tehtud, aga ei kunagi niivõrd tugeva produktsiooniga ja promoga. Lenna plaat jäi see-eest lapseliku muinasjutulaulu Rapunzeli kõrval kahvatuks.
Leslie Da Bass oli aga üks selle aasta läbivaid jooni, kuna temalt ilmus ju kaks plaati. (Mõningate mööndustega) HU?, mille puhul kartsid juba ka tegijad ette, et enam niimoodi ei üllatata ja tõesti, plaat ei jätnud eriti mingit mälestust. Leslie Da Bassi sooloplaat oli aga tunduvalt parem, kuigi tõsi, ka seal oli kummalisi laule, mis tekitavad vahel mulje, et Leslie kirjutab laulusõnad valgekraede elu kirjelduses niivõrd lihtsaks, et ta muutub juba ennast nö. Haritumaks kuulajaks pidava inimese Jaan Tätteks. See on nii lihtne, aga samas nii õige ja muud sarnased tättefiilide põhjendused, miks istuda kaks tundi vihmas ja vaadata kahte härrat laval. Ent aasta ühed mõnusamad laulud pärinevad ikka selle plaadi pealt.
Kui Malcolm Lincolni ja Leslie Da Bassi kõrval veel kolmas aasta olulisem Eesti plaat välja tuua, siis Orelipoiss suudab endiselt ühe minuti jooksul naerma, kurvastama, vihastama ja heldima panna. Ilmselt tema tegigi kõige parema tänavuse Eesti enda popmuusikaplaadi.
Üksikutest lugudest aga varem mainitutele lisaks väärivad Tiiu Kiik enda üliarmsa Eesti laulu osavõtuga, Inglismaalt plaadi saatnud DND lauluga Rong ja Eplik&Randalu kontsertkooslusena, mille plaadile jõudmine on järgmise aasta üks oodatuimaid hetki.