Välivoodi asub telgis, telgi kõrval on kuulivest ja kiiver, telk asub Wahidis ja mina asun ses voodis. Tegelikult on kell selline kena õhtupoolik ja väljas on väga ilus suvine ilm. Pluss mingikend kraadi, nii et kael ja nägu on pehmelt öeldes punakad.
Üritasin siin ka internetti pääseda, ent tegu on tõeliselt jumalast maha jäetud paigaga. aga ikkagi on viimasest vahepausist möödas piisavalt ja elamusi on ikka mitme krooni eest.
Esmalt muidugi maandumine Kandahari. Lennukis kustutati kõik tuled, kästi pähe panna kiivrid ning hakati laskuma. Akendel olid luugid ees ja mitte midagi välja ka ei näinud. Esialgu võttis pulsi ikka üsna kiireks, ent mida edasi, seda rohkem ma õppisin käituma piloodi õpetussõnade järgi, et nautige toimuvat.
Kandaharis maandusime kohaliku aja järgi nii kesköö paiku ja ausalt midagi seal näha küll ei olnud. Kupatati meid värskete Briti sõduritega ühte bussi ning väga toreda reamehe (ilmselt klassi kivipallur) juhtimisel saadeti see kõik suurde telki, kus tuhablokkidest eraldatud boksides inimesed enda suunamist ootasid. Britid, mõistagi, ja täieliku hämminguga vaatasin, et kui noored need sõdurid ikka on. Nimelt võib ju Inglismaal saata poisse juba 18-lt välismissioonile ja paljud neist paistsid just sealt ka tulnuna. Aga Briti naissõdurid olid ikka koledad, uskumatult koledad.
Edasi väikesed check-inid ja kõrvatroppide jagamised, et minna senise lendamise kõige lahedama episoodi juurde. Kui olete näinud erinevaid sõjafilme, kus on lennukid tagant luugiga ja sõdurid istuvad sellist rihmtoolide peal, siis just selline lennuk oligi. Kuna selliseid tulistatakse üsna tihti, siis tegi lendur veel vingeid põiklemismanöövreid ja nii saigi unisele peale veel tõelise lõbustuspargi elamuse.
Camp Bastionis oli taas täielik pimedus ja väike lootus unele, ent seda lootust meile pikalt ei antud. Nimelt saabusime ööbimiskohta kell 5 hommikul, kuid juba kell 6 oli äratus ja hommikusöök! Kurat, ma olen tsiviil, ma tahan magada. Tund aega uneaega me siiski teoorias saime, aga sellest ei tulnud kahjuks midagi välja, kuna minu kõrvalkoikule roninud Luts otsustas enda kotti hakata ümber pakkima ja nii ei saanudki magada. Ma sisemiselt keesin vihast, aga eks see tuli suurest magamatusest.
Sel hetkel tekkis mul suur koduigatsus, kus ma saa magada, kus ma ei pea muretsema, et millal mingi rätikpea lastud sihitu kuul võiks õhku rebestada jne. Peale selle olin hambaharja ka maha unustanud, et see mõjus väga kehvasti.
Ometi tuli ka pärast üsna igavat hommikusööki väike üllatus, kui selgus, et üks siinseid logistikuid on aktiivne foorumlane ja seetõttu teadis minu tulekust. See oli meeldiv suhtlus, sest leidsime ühisnimetaja. Teiste sõduritega seda väga pole ja tegelikult on väga lõbus vaadata, kuidas siin leidub väga suur kogus sõdureid, kellel puudub elementaarnegi irooniavõimekus. Ise küll antud teemal nalju ei tee, aga on jäänud teiste puhul silma.
Wahidi tuleku eel pabistasin ka natuke. Camp Bastion on oma hoomamatus suuruses üsna turvaline koht, kuid Wahid on tunduvalt väiksem, keset vastaste elamispindu ja seetõttu mõnevõrra ohtlikum.
Teel siia sain ka elus esimest korda kopteriga ära sõita, mille kolmest aknast vaatasid välja püssitorud, kuigi täpsuse huvides märgin, et üks aken oli tegelikult suur külgmine uks. Kopterisõit kestis napid 10 minutit, kuid seejuures sai esmakordselt vaadata, kuidas afgaanid vähemalt õhus vaadates elavad. Suured savihütid, mille isegi hoov on müüriga eraldatud ja enamasti võib väljas näha vaid mehi ja lambaid.
Wahidis läks kõik kiiresti, maandusime, näidati natuke laagrit ja seejärel mindi juba tseremoniaalsete asjaajamiste kallale. Rivistati kogu grupp üles ja see ütles väikse kaanoniga tervist ja elagu eesti vabariik. Ilm oli hommikul külm ja niiske, oodatud väiksest suveeelmängust polnud seni märkigi.
Mööda laagrit kinni jõlkudest nägin ilmselt esimest korda pärast lasteaeda lähedalt sõjamasinaid, esimest korda elus afgaani võitlejaid. Täiesti müstiline on vetsus käimine, kus kergema häda lased maa sisse uuristatud torru ja teise häda lased fooliumkotti ja viid selle näpuotsas laagri teise otsa, et see siis visata suurde auku, kus need tasapisi ära põlevad. See kõik on minu jaoks nii müstiline, et ma üritan järgmise keskpäevani vetsu külastamist vältida.
Laager ise pole suur ja on pehmelt öeldes spartalik. Keskpunktiks on vana ja mahajäetud savimaja, kus on siis operatsioonide keskus, paar “ametikorterit”, medpunkt jms. Ühte äärt ääristab kanal ja vall, mujal kottidesse puistatud kivid jms, mis peaksid kunstlikuks valliks olema. Strateegilistes otsades on valvurite laskurpesad, kus ühes näiteks saab põrnitseda narkoturgu.
Päeval saabus puksiiris kohale ka suur brittide sõjaväemasin, mis sõitis isetehtud pommile. Seda ei lubatud küll pildistada, ent ikkagi sain ma enne keeldu ühe plõksu teha. Masin oli ilma jäänud rattast ning turvavõred olid ka üsna väändunud. Siiski keegi viga polnud saanud.
Intervjuusid olen teinud ühe või õigemini tegi Luts sellise korraliku raadiointeka ja mina siis salvestasin kõrval. Eriti mdiagi juurde küsida polnudki. Lisaks veel väike telesild presidendiga, kuid see polnud midagi eriskummalist.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Afganistani kohal
Avasin tegelikult arvuti, et kirjutada, mis mõttes, aga sattusin mängima külmutatud mullikeste mängu. Aku on mingil põhjusel üsna tühi ja ka MP3-e mängija andis otsad. Raamatu sain ka läbi ning lisaks viitsin aega ühe endise sõduri muljete lugemisega ja siis korraga tungis hinge ärevus.
Ma ei eita, et ka ennist on natuke imelik olnud. Näiteks lennukiga maandumisel, sest sõjaväelennuk maandub ikka sootuks teisiti, kui teeb seda tsiviillennuk. aga kui lugeda, kuidas pidevalt vihisevad kuulid ja nendega ära harjub, siis mis mind seal järgmise nelja päeva jooksul ees ootab? Kindlasti saab pühapäeval koju lennates hea meenutada, aga ikkagi on praegu ees suur teadmatus, et millist jama taliibid just siis otsustavad seal tegema hakata.
Ja ikkagi ma lähen sinna ainult neljaks päevaks. Veelgi enam, ma lähen sinna nö. VIPina, aga lennuk on täis kümneid-kümneid sõdureid, kes lähevadki sinna tapma ja kindlasti (loodan, et eksin) saab ka mõni neist väga tõsiseid, kui mitte fataalseid vigastusi. Lennuk on olnud õhus juba viis tundi, väljas on pilkane pimedus ja seetõttu ei oska ma öelda, et kus me üldse oleme. Juba enne Türgit läks pimedaks ja nii ei saagi midagi muud teha, kui lugeda raamatut, kuulata muusikat või siis panna kirja enda mõtteid. Kaks esimest meelelahutust on ära kukkunud, kuid ka arvutil on aku üsna tühjenemas.
Lennukimootorid jäid natukene vaiksemaks, et äkki nüüd hakatakse Kandaharile liginema? Luts magab, müts silmil ja vanemleitnant Mühling, kes peaks meie vahel istuma, oli nii viisakas, et ei hakanud väsinud ajakirjanikku segama, vaid otsis endal natuke eemal istekoha. Vahepeal ta lausa seisis. Sõjaväelased on üldse naljakas kontingent, nagu hommikul viimati nähtud Korol, kes seisis sirgelt kui pulk meie hommikusöögi ajal ja jälgis, et kõik ikka hästi läheks. Ilmselt ongi mingi väike laskumine plaanis, sest lennuk tundub ninaga allapoole olevat ja lisaks lähevad kõrvad vahepeal lukku. Kohaliku aja järgi peaks olema kell juba kesköö ligi ja huvitav, et on see hea või mitte. Kui lugeda raamatut, siis seal märgiti just, et öösiti rünnati rohkem ja mine tea, mis esimene öö tuua võib.
Nüüd kästi akendele luugid peale tõmmata, ehk oleme ebaturvalises tsoonis või midagi.
P.s. Kindlasti on vähegi asjatundlikumatel inimestel eelnevat juttu väga lõbus lugeda, aga see pole päris öösel Von Krahlist kojutulek:(
Panen nüüd arvuti kinni ja naudin enda esimest maandumist Afganistani.
Ma ei eita, et ka ennist on natuke imelik olnud. Näiteks lennukiga maandumisel, sest sõjaväelennuk maandub ikka sootuks teisiti, kui teeb seda tsiviillennuk. aga kui lugeda, kuidas pidevalt vihisevad kuulid ja nendega ära harjub, siis mis mind seal järgmise nelja päeva jooksul ees ootab? Kindlasti saab pühapäeval koju lennates hea meenutada, aga ikkagi on praegu ees suur teadmatus, et millist jama taliibid just siis otsustavad seal tegema hakata.
Ja ikkagi ma lähen sinna ainult neljaks päevaks. Veelgi enam, ma lähen sinna nö. VIPina, aga lennuk on täis kümneid-kümneid sõdureid, kes lähevadki sinna tapma ja kindlasti (loodan, et eksin) saab ka mõni neist väga tõsiseid, kui mitte fataalseid vigastusi. Lennuk on olnud õhus juba viis tundi, väljas on pilkane pimedus ja seetõttu ei oska ma öelda, et kus me üldse oleme. Juba enne Türgit läks pimedaks ja nii ei saagi midagi muud teha, kui lugeda raamatut, kuulata muusikat või siis panna kirja enda mõtteid. Kaks esimest meelelahutust on ära kukkunud, kuid ka arvutil on aku üsna tühjenemas.
Lennukimootorid jäid natukene vaiksemaks, et äkki nüüd hakatakse Kandaharile liginema? Luts magab, müts silmil ja vanemleitnant Mühling, kes peaks meie vahel istuma, oli nii viisakas, et ei hakanud väsinud ajakirjanikku segama, vaid otsis endal natuke eemal istekoha. Vahepeal ta lausa seisis. Sõjaväelased on üldse naljakas kontingent, nagu hommikul viimati nähtud Korol, kes seisis sirgelt kui pulk meie hommikusöögi ajal ja jälgis, et kõik ikka hästi läheks. Ilmselt ongi mingi väike laskumine plaanis, sest lennuk tundub ninaga allapoole olevat ja lisaks lähevad kõrvad vahepeal lukku. Kohaliku aja järgi peaks olema kell juba kesköö ligi ja huvitav, et on see hea või mitte. Kui lugeda raamatut, siis seal märgiti just, et öösiti rünnati rohkem ja mine tea, mis esimene öö tuua võib.
Nüüd kästi akendele luugid peale tõmmata, ehk oleme ebaturvalises tsoonis või midagi.
P.s. Kindlasti on vähegi asjatundlikumatel inimestel eelnevat juttu väga lõbus lugeda, aga see pole päris öösel Von Krahlist kojutulek:(
Panen nüüd arvuti kinni ja naudin enda esimest maandumist Afganistani.
teisipäev, 23. veebruar 2010
London
Hullumaja. Esiteks, et kuidas õppida trükkima täiesti minimalistliku klaviatuuriga ja teiseks ajab sõdureid täis lennujaamas ootamine üsna närviliseks. Istun siis kusagil Oxfordi lähedal Royal Air Force baasis ja ootan pääsu suurde halli lennukisse, mis peaks mind viima Küprose põrkega Kandahari.
Eilne päev venis väga pikaks, sest esmalt jõudsin tund aega varem Tallinna lennuväljale, kuid see oli eilse päeva mastaabis väga väike ootamine. Kopenhaagenis läks ka üsna kiirelt, ent juba Londonisse, Heathrowle jõudes, hakkasid asjad toimuma. Esmalt muidugi see rahvaste paabel, mis oli Londonisse saabunud ja ootasid piiripunktis ülesaamist – hullem, kui töötud lauluväljakul.
Seejärel võttis meid vastu varasemaltki meedia kaudu tuttav Andrei Korol, kes pidi muidugi ootama veel kolme sõdurit. Need jäid esiteks hiljaks, teiseks kadus neil pagas ära ja nii kujuneski Londonis lennujaamas ootamine kokku neljatunniseks meelelahutuseks.
Lennujaamas oli kohutavalt palju araablasi ja muidugi kohutavalt kallid hinnad. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen viies ratas vankri all, kuna Luts on mingi hingelt militaar (Iga mees on hingest militarist ja Tsiviilide anarhia käib vahepeal närvidele). Lisaks veel jutud nõuka armeeajast ning muud arutluses, et milline peaks kaitsevägi ja sõda olema. Mina pööritasi silmi ja tegin niisama huvitatut nägu.
Muide, välja tuli, et soovijaid Eesti ajakirjandusest Afganistani minna oli isegi rohkem, kuid mingil põhjusel valiti välja just meid kahte. Ok, Luts sobib sellesse rolli imeliselt, kuid siis teiseks valikuks olinn mina ja Päevaleht.
Muidugi selgus sõjaväe lennujaamas eile õhtul check-ini tehes, et ikka võib veel midagi valesti minna ja sealt teatati mulle, et mind on lennult ära kustutatud ja nii paistiski silme ees perspektiiv veeta teadmata hulk päevi Inglismaal sõjaväebaasis. Tegelikult selgus seejärel, et mina vist just olin lennule lsiatud, aga härra Lutsu polnud, kuid põnevus lõppes kiirelt, kui meid ikkagi lennule lisati.
Öö möödus kiirelt ja sügavas unes ja ei seganud isegi üsna olematud seinad ööbimiskohas. Meil oli kõigil eraldi toad, aga lihtsalt seina taga toimuv oli hästi kuulda. Kuulsin kolm õllepurgiavamishäält @luts ja seejärel vajusin unne. Voodi oli pehme ja toas oli pesemisvahendid, kraanikauss ja piibel.
Nii, hommikusöök pole eriti põnev ja nüüd siis olengi lennujaama VIP-lounge's. Lennuk on akna taga ja see on üsna impressiivne hall monstrum. Peaks olema tunduvalt suurem, kui Airbus ja eriti see Boeingu kökats, millega me Londoni poole lendasime.
Sai kätte ka kuulivesti ja kiivri. Kuulivest, raibe, kraabib niigi eile hellaks muutunud kaela. Küll tsivilisti elu on hea, et saab selliste pisiasjade üle hädaldada.
Hetkel lõpetan ja naasen lennukis olles:)
Eilne päev venis väga pikaks, sest esmalt jõudsin tund aega varem Tallinna lennuväljale, kuid see oli eilse päeva mastaabis väga väike ootamine. Kopenhaagenis läks ka üsna kiirelt, ent juba Londonisse, Heathrowle jõudes, hakkasid asjad toimuma. Esmalt muidugi see rahvaste paabel, mis oli Londonisse saabunud ja ootasid piiripunktis ülesaamist – hullem, kui töötud lauluväljakul.
Seejärel võttis meid vastu varasemaltki meedia kaudu tuttav Andrei Korol, kes pidi muidugi ootama veel kolme sõdurit. Need jäid esiteks hiljaks, teiseks kadus neil pagas ära ja nii kujuneski Londonis lennujaamas ootamine kokku neljatunniseks meelelahutuseks.
Lennujaamas oli kohutavalt palju araablasi ja muidugi kohutavalt kallid hinnad. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen viies ratas vankri all, kuna Luts on mingi hingelt militaar (Iga mees on hingest militarist ja Tsiviilide anarhia käib vahepeal närvidele). Lisaks veel jutud nõuka armeeajast ning muud arutluses, et milline peaks kaitsevägi ja sõda olema. Mina pööritasi silmi ja tegin niisama huvitatut nägu.
Muide, välja tuli, et soovijaid Eesti ajakirjandusest Afganistani minna oli isegi rohkem, kuid mingil põhjusel valiti välja just meid kahte. Ok, Luts sobib sellesse rolli imeliselt, kuid siis teiseks valikuks olinn mina ja Päevaleht.
Muidugi selgus sõjaväe lennujaamas eile õhtul check-ini tehes, et ikka võib veel midagi valesti minna ja sealt teatati mulle, et mind on lennult ära kustutatud ja nii paistiski silme ees perspektiiv veeta teadmata hulk päevi Inglismaal sõjaväebaasis. Tegelikult selgus seejärel, et mina vist just olin lennule lsiatud, aga härra Lutsu polnud, kuid põnevus lõppes kiirelt, kui meid ikkagi lennule lisati.
Öö möödus kiirelt ja sügavas unes ja ei seganud isegi üsna olematud seinad ööbimiskohas. Meil oli kõigil eraldi toad, aga lihtsalt seina taga toimuv oli hästi kuulda. Kuulsin kolm õllepurgiavamishäält @luts ja seejärel vajusin unne. Voodi oli pehme ja toas oli pesemisvahendid, kraanikauss ja piibel.
Nii, hommikusöök pole eriti põnev ja nüüd siis olengi lennujaama VIP-lounge's. Lennuk on akna taga ja see on üsna impressiivne hall monstrum. Peaks olema tunduvalt suurem, kui Airbus ja eriti see Boeingu kökats, millega me Londoni poole lendasime.
Sai kätte ka kuulivesti ja kiivri. Kuulivest, raibe, kraabib niigi eile hellaks muutunud kaela. Küll tsivilisti elu on hea, et saab selliste pisiasjade üle hädaldada.
Hetkel lõpetan ja naasen lennukis olles:)
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Escape To Victory
Tuleb tuttav plakat ette? See küsimus on eelkõige suunatud nii minu vanustele meesisikutele ehk 25-30 aasta vanuses noorhärradele. Sylvester Stallone, Pele ja Michael Caine pildil. Tegu mõistagi 1981. aastal valminud filmiga Escape To Victory ja mingil põhjusel kanti seda filmi võimsalt üle 90-ndate alguse ETV-s. Tea, kas leiti kusagilt humanitaarabi purkide vahelt filmirull või mis, aga igatahes seda korduvalt näidati ja ma kardan, et neeruarstidel on olnud ja tulemas tõsiseid probleeme nende härraste siseelunditega, kes üritasid koduhoovis Pele kuulsat käärlööki järgi proovida. Ise ma ei julgenud, aga vanemad ja julgemad proovisid seda väga vingete mütsude saatel teha.
Wikipedia andmeil oli selles filmis osalised ikka väga võimas plejaad jalgpallitähti ning ega ka tegelikult pole tegu halva filmiga. Tõsi, lõppmäng 0:4 pealt 4:4 peale tulla on natuke melodramaatiline, kuid ikkagi on üsna kaasahaarava filmiga tegu, mille puhul on kõige olulisem just see esimeses lõigus märgitud nostalgiafaktor.
Samamoodi on nostalgiat ja lapsepõlvemälestusi Harri Egipti reklaamides, Pingviinipoeg Lolost, Sõnajalgade kassettidest ja kümnetest teistest pisiasjadest, mis moodustavad meie lapsepõlveaastad ja mida me ei saa kunagi tagasi, kuid saame just selliste teoste järgi vähemalt osasid emotsioone meenutada. Armas.
Reisipalavik
Ma pole ausalt öeldes kunagi nii pikal reisil käinud. Hea küll, korra olen käinud Kaukaasias, aga siis rongiga. Seekord pean siis sõitma lennukiga Londonisse ja seejärel päev otsa rätikute maale. Ka ma magasin täna öösel rahulikult? Ei, ma ei maganud täna öösel rahulikult. Üritasin küll, aga ikkagi nägin mingeid kahtlaseid asju unes.
Üles ärkasin ka mingi kella 7 paiku, mil ema võtme järgi tuli ehk ilmselt saab tagasi tulles korras korterisse tulla, jipikajee.
Lennuni on jäänud loetud tunnid ja enne seda pean veel lahendama küsimuse teemal "Leia endale fotoaparaat", "Käi tööl" ning "Ära midagi maha unusta". Kaasa võtsin asju üsna vähe, et ikka afgaanimaalt palju asju tagasi tuua.
Et eks järgmise sissekande teen kusagilt välismaalt.
Üles ärkasin ka mingi kella 7 paiku, mil ema võtme järgi tuli ehk ilmselt saab tagasi tulles korras korterisse tulla, jipikajee.
Lennuni on jäänud loetud tunnid ja enne seda pean veel lahendama küsimuse teemal "Leia endale fotoaparaat", "Käi tööl" ning "Ära midagi maha unusta". Kaasa võtsin asju üsna vähe, et ikka afgaanimaalt palju asju tagasi tuua.
Et eks järgmise sissekande teen kusagilt välismaalt.
pühapäev, 21. veebruar 2010
Balti jaam
Kui ma uut korterit otsisin, siis arvasin, et Balti jaama ümbrus on ikka üks kohutavamaid valikuid tõesti. On ka tegelikult põhjust, sest kurikamõrv toimus siinsamas vahetus läheduses, kodu asub kahe alkoholipoe vahel ning muidugi turg tõmbab ka igasugu kõntsa ligi.
Täna töölt tulles (kirjutasin kaks väikest jupikest ja pärast kodus veel ühe) panin Baltas väga huvitavat asja tähele, kuidas üks pikemat kasvu 20+ noormees käis ühe vanema naise juurest teise juurde ja küsis raha. Seda olen ka varasemalt näinud ja üsna vastikust tekitav on see kõik, sest sellel jobul pole midagi ka selle vastu, et lapselapsega vanaprouasid pommida. Väga aktiivselt käib muidugi peale ja käib järel ka. Peale selle jälgivad kaugemalt kaks samasugust jorssi ja nii ei sega keegi vahele ka. Pärast oled kolme Balti vürstiga veel vastamisi.
Tegelikult on aga Balti jaama ümbrus muutunud üsna ohutuks, seda eriti ööpimeduses, sest vahepeal linnast koju tulles ei ole vist kordagi möödunud nii, et eravärvides politseiauto siin ringi ei tiirutaks. Aga päise päeva ajal ringi töllerdavate kolgedega peaks küll midagi ette võtma, näiteks Savisaar võiks nad saata Lasnamäe bussiliinidele reisisaatjaks.
Täna töölt tulles (kirjutasin kaks väikest jupikest ja pärast kodus veel ühe) panin Baltas väga huvitavat asja tähele, kuidas üks pikemat kasvu 20+ noormees käis ühe vanema naise juurest teise juurde ja küsis raha. Seda olen ka varasemalt näinud ja üsna vastikust tekitav on see kõik, sest sellel jobul pole midagi ka selle vastu, et lapselapsega vanaprouasid pommida. Väga aktiivselt käib muidugi peale ja käib järel ka. Peale selle jälgivad kaugemalt kaks samasugust jorssi ja nii ei sega keegi vahele ka. Pärast oled kolme Balti vürstiga veel vastamisi.
Tegelikult on aga Balti jaama ümbrus muutunud üsna ohutuks, seda eriti ööpimeduses, sest vahepeal linnast koju tulles ei ole vist kordagi möödunud nii, et eravärvides politseiauto siin ringi ei tiirutaks. Aga päise päeva ajal ringi töllerdavate kolgedega peaks küll midagi ette võtma, näiteks Savisaar võiks nad saata Lasnamäe bussiliinidele reisisaatjaks.
Malcolm Lincoln
Käisin eile peol! Kujutate ette, mingi esimest korda mitme kuu jooksul põhimõtteliselt. Kodu lähedal esines Malcolm Lincoln ja siis mõningase kõrvalise surve tõttu sinna ka jõudsin. Olin muidugi kaine, nagu ikka:(. Miks :(, sest kaine peaga on purjus inimeste paaritumismänge üsna kurb vaadata, aga see selleks.
Nagu ikka igal "trendipeol" oli esimene DJ set koosnemas 80-ndate synthpopist ja sealsest nö. taas "trendikamast" valikust, mida kohtab igal kolmandal "trendipeol". Mitte, et see halb oleks, aga noh, kuidagi naljakas, et see aastaid niimoodi on. Seejärel oli puldis 3pead kamp, mis esialgu oli väga tore, sest kohe alguses löödi tugev kontrast maheda synthpopiga, ent ka nemad muutusid lõpuks tüütuks.
Kui mu nägu juba pilve hakkas tõmblema, siis ilmus Malcolm Lincoln ehk endine korterinaaber Madis ja mingi teine klemm. Madis oli Rambo kostüümis ja teine klemm ilmselt Karate Kid. Ühesõnaga oli see üsna lõbus. Eriti Madis, kes nautis oma esinemist täiega. Eriti toredad olid liigutused "lasen teid bassiga maha". Ilmselt mõtles ta samal ajal esireas olnud neidudega oraalseksi tegemisest, aga äkki ei mõelnud ka.
Bänd ise oli selline kergelt positiivne ja eriti tore oli eelviimane lugu, kuid ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, et mis selle nimi võiks olla.
Enda päeva parimaks saavutuseks jäi baarist mahla tellimine, mida baarineiu (natuke lõbusas meeleolus) valas osaliselt baariletil olnud teleka peale. Telekas enam ei mänginud, aga ei plahvatanud ka.
Neile, kes eile purjus olid, üritan ka eelneva jutu teha arusaadavaks: "Piu Piu, shuhh, viuviu, pinnpimm, wooh!"
Nagu ikka igal "trendipeol" oli esimene DJ set koosnemas 80-ndate synthpopist ja sealsest nö. taas "trendikamast" valikust, mida kohtab igal kolmandal "trendipeol". Mitte, et see halb oleks, aga noh, kuidagi naljakas, et see aastaid niimoodi on. Seejärel oli puldis 3pead kamp, mis esialgu oli väga tore, sest kohe alguses löödi tugev kontrast maheda synthpopiga, ent ka nemad muutusid lõpuks tüütuks.
Kui mu nägu juba pilve hakkas tõmblema, siis ilmus Malcolm Lincoln ehk endine korterinaaber Madis ja mingi teine klemm. Madis oli Rambo kostüümis ja teine klemm ilmselt Karate Kid. Ühesõnaga oli see üsna lõbus. Eriti Madis, kes nautis oma esinemist täiega. Eriti toredad olid liigutused "lasen teid bassiga maha". Ilmselt mõtles ta samal ajal esireas olnud neidudega oraalseksi tegemisest, aga äkki ei mõelnud ka.
Bänd ise oli selline kergelt positiivne ja eriti tore oli eelviimane lugu, kuid ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, et mis selle nimi võiks olla.
Enda päeva parimaks saavutuseks jäi baarist mahla tellimine, mida baarineiu (natuke lõbusas meeleolus) valas osaliselt baariletil olnud teleka peale. Telekas enam ei mänginud, aga ei plahvatanud ka.
Neile, kes eile purjus olid, üritan ka eelneva jutu teha arusaadavaks: "Piu Piu, shuhh, viuviu, pinnpimm, wooh!"
laupäev, 20. veebruar 2010
Sild Kwai jõel
No näed, ühe päeva jooksul vaadata ära kaks sarnast filmi. No-lifer. Aga see selleks, teisena oli siis täna kavas 1957. aasta film The Bridge On The River Kwai. Rääkis samuti II ilmasõja aegsetest sõjavangidest (nagu Stalag 17), taas oli ühes peaosas William Holden (nagu Stalag 17), aga seekord oli tegevuspaigaks Birma ning põhiosas brittide kannatused. Kui Stalag mängis traagika ja absurdi kontrastile, mistõttu oli seda raske pahatihti omaks võtta, siis Kwai oli kriipsuke tummisem ja nalja siin ei tehtud.
Sisu siis selline, et tuuakse suur hulk brittidest sõjavange sillaehitusele. Algul keeldub ohvitser neid juhtimast ja seetõttu silla ehitus venib täielikult, ent lõpuks saab mehes võitu brittide au ja "ehitame nii, et saja aasta pärast ei mäletataks seda silda kui orjade ehitatut, vaid kui briti sõdurite tehtut". Nii ongi korraga tublid britid ja jaapanlased käsikäes silda ehitamas. Kriitikud olla öelnud, et kui oleks tegelikult selline ohvitser olnud, siis oleks ta ilmselt kiirelt kõrvaldatud, aga filmis ehitati sild vapralt isegi valmis.
Filmile tuli omal ajal hunnik Oscareid, vist seitse ja ausalt öeldes on ka aru saada, et mille eest tuli. Edasimineks mõne aasta taguse Stalagiga oli ülivõimas ja seetõttu soovitan seda filmi ka vaadata. Häbiga pean tunnistama, et film püsis kõvakettal tublilt üle aasta.
Stalag 17
Ärkasin hommikul ja otsustasin filmi ära vaadata. Või olgem täpsed, et alustasin juba eile hilisõhtul, aga mingi kahe paiku tekkis uni ja nii siis jäi film enne ja pärast und tegevuseks.
Stalag 17 on sõjavangide draama viiekümnendatest, kus suur hulk USA sõjaväelasi on SAksamaa vangilaagris. Nende otsene valvur on täpselt Allo Allo-st kolonel von Stromi moodi ja see on natuke naljakas. Ühesõnaga näitavad kõik märgid, et nende seas on nuhk, kuna põgenemiskatsed lõppevad lootusetult ning lisaks võetakse neilt ka raadio väga lihtsalt ära etc. No ja muidugi ollakse kohe näitamas näpuga natuke antisotsiaalse ülbiku peale.
Sealt edasi siis natuke kassi-hiire mängu, viiekümnendate vodevillihuumorit ja saigi kaks tundi üsna toredat filmi täis.
reede, 19. veebruar 2010
Šmigun
Minus tekitab alati kõhklusi mõne isiku vaimses olekus, kui asi puudutab Kristina Šmiguni. No võtame näiteks tänase - hõbemedalist ei suutnud sõita (ilmselt suusad ei lipanud) ja valis rajalt lahkumise. Vaatame nüüd, mida kirjutavad Eesti kõige targemad inimesed ehk netikommentaatorid kõikide "keenjuste" kasvulaval Postimees Online's.
P.S. Kahju, et Kalla nii kehvasti sõidab. Tõeliselt ilus sportlane. Eriti võrreldes Marit "Aap Uspenski" Björgeniga.
P.P.S. Stiilne lause Kuuselt: "Võttis sabapiduri kasutusele."
P.P.P.S. Ma ise suusatada ei oska, olen elus mingi 3 korda suusatanud ja ei saa aru noh.
P.P.P.P.S. Selle tegin niisama.
- Mis ma ütlesin! Sõnadega teeb suure linna, kuid tegelt peaks hoopis last kasvatama!
- ei tea kas haigeks jäi?
Kuuse kohe kaasa kiitma et algusest peale raske sõit paistis olema.aga pronksmedal riputati juba kaela!
appi kui masendav kui inimesed ei oska oma jõuetust tunnistada.
head lonkamist kaamera ees! - Sai räägitud et vähem vaja jutustada ja rohkem tegusi.
Ikka väga ülbeks on läinud.
Eks katkestus tuli kui sai selgeks mis kaotus tulemas oli.
Loodame et on õppetunniks meie teistele sõitjatele!
Kas keegi mäletab et Mae või Veerpalu oleks ennem sõitu nii kõvasti lõugu laksutanud? EI! - paks pelmeen vajus läbi lume
P.S. Kahju, et Kalla nii kehvasti sõidab. Tõeliselt ilus sportlane. Eriti võrreldes Marit "Aap Uspenski" Björgeniga.
P.P.S. Stiilne lause Kuuselt: "Võttis sabapiduri kasutusele."
P.P.P.S. Ma ise suusatada ei oska, olen elus mingi 3 korda suusatanud ja ei saa aru noh.
P.P.P.P.S. Selle tegin niisama.
Reede
Tänane tööpäev oli kangesti mõttetu. Teemat head polnud, Andres ei näinud ka vanades koolides midagi seksikat ja nii pidingi olesklema. Kindlasti oleks olnud mõttekam teha midagi kasulikku, sest pühapäeval olen valves, aga noh, ei teinud.
Kõige produktiivsem olin PSB plaadiarvustust kirjutades (ca 500 märki) ja ühe väikse lookese kirjutamisel (1200 märki). Piinlik sellise tööpäeva eest palgaraha võtta, aga noh, enamasti on paremad päevad.
Tegelikult on mõtted juba esmaspäevase ärasõidu ootel. Täna kirjutasin alla kahele eksemplarile lepingutest, et kui ma surma saan, siis on see minu enda viga jne. Loodan, et siis ma ühtegi viga ei tee. Et pole nagu Gruusia kelgutaja, noh.
Kell pole veel viiski, aga olen rõõmsalt kodus. Teen piipu ja puha.
Kes siiani lugema on juhtunud, võivad mõista, et tööpäeva lõpus on siinpoolne väsinud. Väga.
Kõige produktiivsem olin PSB plaadiarvustust kirjutades (ca 500 märki) ja ühe väikse lookese kirjutamisel (1200 märki). Piinlik sellise tööpäeva eest palgaraha võtta, aga noh, enamasti on paremad päevad.
Tegelikult on mõtted juba esmaspäevase ärasõidu ootel. Täna kirjutasin alla kahele eksemplarile lepingutest, et kui ma surma saan, siis on see minu enda viga jne. Loodan, et siis ma ühtegi viga ei tee. Et pole nagu Gruusia kelgutaja, noh.
Kell pole veel viiski, aga olen rõõmsalt kodus. Teen piipu ja puha.
Kes siiani lugema on juhtunud, võivad mõista, et tööpäeva lõpus on siinpoolne väsinud. Väga.
Go West
Pet Shop Boys tekitab minus väga armsat nostalgiat. Kui ma kunagi väiksena Võru ühetoalises korteris elades vaatasin vanast Rekordi mustvalgest telekast MTV-d iga päev ja sealt tuli laul nimega Go West. Oi, kuidas mulle see laul meeldis. Kirjutasin veel paberile üles, et Pet Shop Boys. Enne seda olin käinud alati ema sõbrannadele närvidele, kui külas käies alati plaadiriiuli kallale läksin ja kõrvaklappe küsisin. Kodus oli mingi monteeritud autoraadiomakk, aga sealne kassetikogu koosnes Sõnajalgades, Karavani jõululauludest ja muust jamast. Noh, see Go west meeldis nii väga, et käisin emale peale, et ta selle kasseti ostaks. Maksis 20 krooni, kuid ema ei ostnud. Teadagi, väiksepalgaline sekretär.
Seejärel nägin go westi värvilisest telekast ja oi, kui ilusad värvid seal olid.
Nüüd on Neil Tennant saanud kõvasti väiksemaks ja muutunud hallipäiseks. Mina ise pole ka enam väike ja ei ela enam Võrus ühetoalises korteris, vaid Tallinnas kahetoalises. Ema pole enam sekretär ka, on hoopis lasteaias kasvataja, aga noh, ikkagi. Aga Go West on ikkagi armas laul.
Kontsert ise on ultragay. Musklis spordikostüümides mehed tantsivad vaheldumisi kubistlikes kostüümides tantsutüdrukutega. Palju eredaid värve ja muud ninninänni. Tennant vahetab kostüüme ka väga tihti ning mõnes näeb ta välja tüüpilise keskealise homomehena. Mis pole muidugi paha, sest las näeb, kui talle meeldib.
Muid häid laule on ka plaadil - It's a Sin on väga kõva. Se A Vida E on ka. Can You Forgive Her ka. Vahepeal olid ainult mingid ballaadid, millest ma sotti ei saanud.
Aga peaks magama ära minema. Homme peaks olema viimane täispikk tööpäev enne tsivilisatsioonist lahkumist. Näis, mida homne toob. Kui muud ei too, siis lähen ja kondan mööda mahajäetud koolimaju.
Seejärel nägin go westi värvilisest telekast ja oi, kui ilusad värvid seal olid.
Nüüd on Neil Tennant saanud kõvasti väiksemaks ja muutunud hallipäiseks. Mina ise pole ka enam väike ja ei ela enam Võrus ühetoalises korteris, vaid Tallinnas kahetoalises. Ema pole enam sekretär ka, on hoopis lasteaias kasvataja, aga noh, ikkagi. Aga Go West on ikkagi armas laul.
Kontsert ise on ultragay. Musklis spordikostüümides mehed tantsivad vaheldumisi kubistlikes kostüümides tantsutüdrukutega. Palju eredaid värve ja muud ninninänni. Tennant vahetab kostüüme ka väga tihti ning mõnes näeb ta välja tüüpilise keskealise homomehena. Mis pole muidugi paha, sest las näeb, kui talle meeldib.
Muid häid laule on ka plaadil - It's a Sin on väga kõva. Se A Vida E on ka. Can You Forgive Her ka. Vahepeal olid ainult mingid ballaadid, millest ma sotti ei saanud.
Aga peaks magama ära minema. Homme peaks olema viimane täispikk tööpäev enne tsivilisatsioonist lahkumist. Näis, mida homne toob. Kui muud ei too, siis lähen ja kondan mööda mahajäetud koolimaju.
Sin City
Pet Shop Boys käib endiselt, aga tahtsin vahepeal ära mainida, et lugesin Sin City koomuski läbi. Selle eesti keelse, mille Marko kujundas. Film meeldis mulle kohe väga väga ja lugedes oli iga stseen filmist silme ees. Oleks ilmselt targem olnud enne filmi lugeda raamatut, nagu teevad intelligentsed inimesed, aga noh, ei saagi alati kõike õigesti teha.
Lugu keskendus siis ainult Marvi (mängis vist teda Mickey Rourke) loole ja oli ka osalt uusi seikasid sees, mis filmis välja jäid. Soovitan soojalt. Tore ja armas meelelahutus Miki Hiirte kõrvale.
Nüüd algas DVD-l Go West ja pean taaskord lõpetama.
Lugu keskendus siis ainult Marvi (mängis vist teda Mickey Rourke) loole ja oli ka osalt uusi seikasid sees, mis filmis välja jäid. Soovitan soojalt. Tore ja armas meelelahutus Miki Hiirte kõrvale.
Nüüd algas DVD-l Go West ja pean taaskord lõpetama.
Muusikaauhinnad
Naljakas. Õhtuleht avaldas EMA nominendid ja kohe leiti seal all, kuidas see on tegelikult midagi õiget ja toredat ja Eesti Laul on väga mage, kuna seal on Heidy Purga ja tema sõbrad, kes valivad omakorda ainult oma sõpru.
Kujutage ette, ka mina olin EMA-žüriis. Üks 131-st "muusikaga seotud inimesest". Kuulan vist rohkem muusikat keskmisest küll, kuid omavahel öeldes pean tunnistama, et tegelikult panin mõnes kategoorias täiesti suvalisi artiste esikolmikusse - jazz, metal, folk. No mida ma sinna kirjutan? Tättet? Ei, aitäh. Panin nimede järgi.
Naljakas kategooria on ka naisartist, kus ma ei leidnud sedakorda ühtegi plaati, mida ma nautinud oleksin. Meesartistiga oli õnneks lihtsam, sest seekord polnud Vaiko Eplik bänd, vaid laulja. Suur aitäh.
Vaatan nüüd Pet Shop Boysi DVD-d edasi, mis esmalt mu arvuti kokku jooksutas, kuid DVD-mängijaga ilusti töötab. Loodan, et naabrid andestavad.
Kujutage ette, ka mina olin EMA-žüriis. Üks 131-st "muusikaga seotud inimesest". Kuulan vist rohkem muusikat keskmisest küll, kuid omavahel öeldes pean tunnistama, et tegelikult panin mõnes kategoorias täiesti suvalisi artiste esikolmikusse - jazz, metal, folk. No mida ma sinna kirjutan? Tättet? Ei, aitäh. Panin nimede järgi.
Naljakas kategooria on ka naisartist, kus ma ei leidnud sedakorda ühtegi plaati, mida ma nautinud oleksin. Meesartistiga oli õnneks lihtsam, sest seekord polnud Vaiko Eplik bänd, vaid laulja. Suur aitäh.
Vaatan nüüd Pet Shop Boysi DVD-d edasi, mis esmalt mu arvuti kokku jooksutas, kuid DVD-mängijaga ilusti töötab. Loodan, et naabrid andestavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
