Wahid

Välivoodi asub telgis, telgi kõrval on kuulivest ja kiiver, telk asub Wahidis ja mina asun ses voodis. Tegelikult on kell selline kena õhtupoolik ja väljas on väga ilus suvine ilm. Pluss mingikend kraadi, nii et kael ja nägu on pehmelt öeldes punakad.
Üritasin siin ka internetti pääseda, ent tegu on tõeliselt jumalast maha jäetud paigaga. aga ikkagi on viimasest vahepausist möödas piisavalt ja elamusi on ikka mitme krooni eest.
Esmalt muidugi maandumine Kandahari. Lennukis kustutati kõik tuled, kästi pähe panna kiivrid ning hakati laskuma. Akendel olid luugid ees ja mitte midagi välja ka ei näinud. Esialgu võttis pulsi ikka üsna kiireks, ent mida edasi, seda rohkem ma õppisin käituma piloodi õpetussõnade järgi, et nautige toimuvat.
Kandaharis maandusime kohaliku aja järgi nii kesköö paiku ja ausalt midagi seal näha küll ei olnud. Kupatati meid värskete Briti sõduritega ühte bussi ning väga toreda reamehe (ilmselt klassi kivipallur) juhtimisel saadeti see kõik suurde telki, kus tuhablokkidest eraldatud boksides inimesed enda suunamist ootasid. Britid, mõistagi, ja täieliku hämminguga vaatasin, et kui noored need sõdurid ikka on. Nimelt võib ju Inglismaal saata poisse juba 18-lt välismissioonile ja paljud neist paistsid just sealt ka tulnuna. Aga Briti naissõdurid olid ikka koledad, uskumatult koledad.
Edasi väikesed check-inid ja kõrvatroppide jagamised, et minna senise lendamise kõige lahedama episoodi juurde. Kui olete näinud erinevaid sõjafilme, kus on lennukid tagant luugiga ja sõdurid istuvad sellist rihmtoolide peal, siis just selline lennuk oligi. Kuna selliseid tulistatakse üsna tihti, siis tegi lendur veel vingeid põiklemismanöövreid ja nii saigi unisele peale veel tõelise lõbustuspargi elamuse.
Camp Bastionis oli taas täielik pimedus ja väike lootus unele, ent seda lootust meile pikalt ei antud. Nimelt saabusime ööbimiskohta kell 5 hommikul, kuid juba kell 6 oli äratus ja hommikusöök! Kurat, ma olen tsiviil, ma tahan magada. Tund aega uneaega me siiski teoorias saime, aga sellest ei tulnud kahjuks midagi välja, kuna minu kõrvalkoikule roninud Luts otsustas enda kotti hakata ümber pakkima ja nii ei saanudki magada. Ma sisemiselt keesin vihast, aga eks see tuli suurest magamatusest.
Sel hetkel tekkis mul suur koduigatsus, kus ma saa magada, kus ma ei pea muretsema, et millal mingi rätikpea lastud sihitu kuul võiks õhku rebestada jne. Peale selle olin hambaharja ka maha unustanud, et see mõjus väga kehvasti.
Ometi tuli ka pärast üsna igavat hommikusööki väike üllatus, kui selgus, et üks siinseid logistikuid on aktiivne foorumlane ja seetõttu teadis minu tulekust. See oli meeldiv suhtlus, sest leidsime ühisnimetaja. Teiste sõduritega seda väga pole ja tegelikult on väga lõbus vaadata, kuidas siin leidub väga suur kogus sõdureid, kellel puudub elementaarnegi irooniavõimekus. Ise küll antud teemal nalju ei tee, aga on jäänud teiste puhul silma.
Wahidi tuleku eel pabistasin ka natuke. Camp Bastion on oma hoomamatus suuruses üsna turvaline koht, kuid Wahid on tunduvalt väiksem, keset vastaste elamispindu ja seetõttu mõnevõrra ohtlikum.
Teel siia sain ka elus esimest korda kopteriga ära sõita, mille kolmest aknast vaatasid välja püssitorud, kuigi täpsuse huvides märgin, et üks aken oli tegelikult suur külgmine uks. Kopterisõit kestis napid 10 minutit, kuid seejuures sai esmakordselt vaadata, kuidas afgaanid vähemalt õhus vaadates elavad. Suured savihütid, mille isegi hoov on müüriga eraldatud ja enamasti võib väljas näha vaid mehi ja lambaid.
Wahidis läks kõik kiiresti, maandusime, näidati natuke laagrit ja seejärel mindi juba tseremoniaalsete asjaajamiste kallale. Rivistati kogu grupp üles ja see ütles väikse kaanoniga tervist ja elagu eesti vabariik. Ilm oli hommikul külm ja niiske, oodatud väiksest suveeelmängust polnud seni märkigi.
Mööda laagrit kinni jõlkudest nägin ilmselt esimest korda pärast lasteaeda lähedalt sõjamasinaid, esimest korda elus afgaani võitlejaid. Täiesti müstiline on vetsus käimine, kus kergema häda lased maa sisse uuristatud torru ja teise häda lased fooliumkotti ja viid selle näpuotsas laagri teise otsa, et see siis visata suurde auku, kus need tasapisi ära põlevad. See kõik on minu jaoks nii müstiline, et ma üritan järgmise keskpäevani vetsu külastamist vältida.
Laager ise pole suur ja on pehmelt öeldes spartalik. Keskpunktiks on vana ja mahajäetud savimaja, kus on siis operatsioonide keskus, paar “ametikorterit”, medpunkt jms. Ühte äärt ääristab kanal ja vall, mujal kottidesse puistatud kivid jms, mis peaksid kunstlikuks valliks olema. Strateegilistes otsades on valvurite laskurpesad, kus ühes näiteks saab põrnitseda narkoturgu.
Päeval saabus puksiiris kohale ka suur brittide sõjaväemasin, mis sõitis isetehtud pommile. Seda ei lubatud küll pildistada, ent ikkagi sain ma enne keeldu ühe plõksu teha. Masin oli ilma jäänud rattast ning turvavõred olid ka üsna väändunud. Siiski keegi viga polnud saanud.
Intervjuusid olen teinud ühe või õigemini tegi Luts sellise korraliku raadiointeka ja mina siis salvestasin kõrval. Eriti mdiagi juurde küsida polnudki. Lisaks veel väike telesild presidendiga, kuid see polnud midagi eriskummalist.