Afganistani kohal

Avasin tegelikult arvuti, et kirjutada, mis mõttes, aga sattusin mängima külmutatud mullikeste mängu. Aku on mingil põhjusel üsna tühi ja ka MP3-e mängija andis otsad. Raamatu sain ka läbi ning lisaks viitsin aega ühe endise sõduri muljete lugemisega ja siis korraga tungis hinge ärevus.
Ma ei eita, et ka ennist on natuke imelik olnud. Näiteks lennukiga maandumisel, sest sõjaväelennuk maandub ikka sootuks teisiti, kui teeb seda tsiviillennuk. aga kui lugeda, kuidas pidevalt vihisevad kuulid ja nendega ära harjub, siis mis mind seal järgmise nelja päeva jooksul ees ootab? Kindlasti saab pühapäeval koju lennates hea meenutada, aga ikkagi on praegu ees suur teadmatus, et millist jama taliibid just siis otsustavad seal tegema hakata.
Ja ikkagi ma lähen sinna ainult neljaks päevaks. Veelgi enam, ma lähen sinna nö. VIPina, aga lennuk on täis kümneid-kümneid sõdureid, kes lähevadki sinna tapma ja kindlasti (loodan, et eksin) saab ka mõni neist väga tõsiseid, kui mitte fataalseid vigastusi. Lennuk on olnud õhus juba viis tundi, väljas on pilkane pimedus ja seetõttu ei oska ma öelda, et kus me üldse oleme. Juba enne Türgit läks pimedaks ja nii ei saagi midagi muud teha, kui lugeda raamatut, kuulata muusikat või siis panna kirja enda mõtteid. Kaks esimest meelelahutust on ära kukkunud, kuid ka arvutil on aku üsna tühjenemas.
Lennukimootorid jäid natukene vaiksemaks, et äkki nüüd hakatakse Kandaharile liginema? Luts magab, müts silmil ja vanemleitnant Mühling, kes peaks meie vahel istuma, oli nii viisakas, et ei hakanud väsinud ajakirjanikku segama, vaid otsis endal natuke eemal istekoha. Vahepeal ta lausa seisis. Sõjaväelased on üldse naljakas kontingent, nagu hommikul viimati nähtud Korol, kes seisis sirgelt kui pulk meie hommikusöögi ajal ja jälgis, et kõik ikka hästi läheks. Ilmselt ongi mingi väike laskumine plaanis, sest lennuk tundub ninaga allapoole olevat ja lisaks lähevad kõrvad vahepeal lukku. Kohaliku aja järgi peaks olema kell juba kesköö ligi ja huvitav, et on see hea või mitte. Kui lugeda raamatut, siis seal märgiti just, et öösiti rünnati rohkem ja mine tea, mis esimene öö tuua võib.
Nüüd kästi akendele luugid peale tõmmata, ehk oleme ebaturvalises tsoonis või midagi.
P.s. Kindlasti on vähegi asjatundlikumatel inimestel eelnevat juttu väga lõbus lugeda, aga see pole päris öösel Von Krahlist kojutulek:(
Panen nüüd arvuti kinni ja naudin enda esimest maandumist Afganistani.