Go West

Pet Shop Boys tekitab minus väga armsat nostalgiat. Kui ma kunagi väiksena Võru ühetoalises korteris elades vaatasin vanast Rekordi mustvalgest telekast MTV-d iga päev ja sealt tuli laul nimega Go West. Oi, kuidas mulle see laul meeldis. Kirjutasin veel paberile üles, et Pet Shop Boys. Enne seda olin käinud alati ema sõbrannadele närvidele, kui külas käies alati plaadiriiuli kallale läksin ja kõrvaklappe küsisin. Kodus oli mingi monteeritud autoraadiomakk, aga sealne kassetikogu koosnes Sõnajalgades, Karavani jõululauludest ja muust jamast. Noh, see Go west meeldis nii väga, et käisin emale peale, et ta selle kasseti ostaks. Maksis 20 krooni, kuid ema ei ostnud. Teadagi, väiksepalgaline sekretär.
Seejärel nägin go westi värvilisest telekast ja oi, kui ilusad värvid seal olid.
Nüüd on Neil Tennant saanud kõvasti väiksemaks ja muutunud hallipäiseks. Mina ise pole ka enam väike ja ei ela enam Võrus ühetoalises korteris, vaid Tallinnas kahetoalises. Ema pole enam sekretär ka, on hoopis lasteaias kasvataja, aga noh, ikkagi. Aga Go West on ikkagi armas laul.
Kontsert ise on ultragay. Musklis spordikostüümides mehed tantsivad vaheldumisi kubistlikes kostüümides tantsutüdrukutega. Palju eredaid värve ja muud ninninänni. Tennant vahetab kostüüme ka väga tihti ning mõnes näeb ta välja tüüpilise keskealise homomehena. Mis pole muidugi paha, sest las näeb, kui talle meeldib.
Muid häid laule on ka plaadil - It's a Sin on väga kõva. Se A Vida E on ka. Can You Forgive Her ka. Vahepeal olid ainult mingid ballaadid, millest ma sotti ei saanud.
Aga peaks magama ära minema. Homme peaks olema viimane täispikk tööpäev enne tsivilisatsioonist lahkumist. Näis, mida homne toob. Kui muud ei too, siis lähen ja kondan mööda mahajäetud koolimaju.