Lapsed lotokasti

Keskmiselt harituma ja varakama perekonna liikmed muutuvad üha närvilisemaks. Õhtud mööduvad pingeliselt peagi kooliealiseks saava lapsega raamatute taga veetes ja mõeldes, et milline eliitkool võsukese mõne nädala pärast vastu võtab.
Pereema sõbranna küünetehniku juures kiitles, et eelmisel aastal sai tema poeg Inglise kolledžisse, kirub küll kõrget igaaastast annetust, end vähemalt võib ta enda lapse üle uhke olla. Aga mõtle, kui enda laps nii kaugele ei jõua? Niigi eelistab ta praegugi sõpradega mängimist korrutustabeli uurimise ning Euroopa pealinnade pähetuupimise ees. Õudne!
Nüüd lisab paar murekortsu ka uus kehtima hakkav seadus, mis tagab lapsele vähemalt naabruses asuvasse kooli pääsu, kuid see pole ju päris see. See pole ju eliit.
Eliitkoolid üritavad hambad ristis meelitada linna haridusametit säilitama status quo’d, et kogu linn oleks üks ringkond, kuskohast saaks koolid endale piisavalt häid õpilasi leida ja siis toimiks endine mudel edasi – kes on edukam, see saab ka lapsed.
Tavalised koolid aga loodavad endale kindlat regiooni saada, kust pärit helgemad pead ka nende kooli õppeedukust kasvataksid, sest koolijuhtidel ja õpetajatel on ka sooviks leida enda kooli tulemusi kogu haridusmaastiku A ja O ehk riigieksamitulemuste esireast. Niigi räägitakse, kuidas nende kool on kehvem, aga mida sa tahad, kui kõik need paremad aastast aastasse helgemad pead endale saavad.
Lapsevanemaid ju ei huvita seegi, et nende laps saaks põhikooli lõpetades aimu maailmas elavate inimeste eripäradest, sest tavakooli põhikool näitab ilmselgelt ära, et on olemas natuke pikema taibuga inimesi, kes pahatihti korvavad seda agressiivsusega või kahekesi istuvad pingis inimesed, kellest üks on kunstis meeletult hea, ent saab matemaatikas kahtesid, ja teine saab vastupidi häid hindeid matemaatikas, aga kunstis ei suuda isegi inimest kriipsujukust kõrgemal tasemel kujutada. Ikka tahetakse, et laps käiks koolis, kus lõputunnistuse jagamisel vaatavad vastu kõik tulevased targad ja edukad, sest nõrkadele ju seal koolis kohta pole.
Ometi ei pruugi ju ka piirkondade moodustamine luua olukorda, kus koolidele jätkuks võrdselt andekaid õpilasi, sest alati võib ju registreerida end elama mõne ammuunustatud sugulase või sõbra juurde, kes puhtalt juhtumisi elab seal Inglise kolledži või ühe Raua tänava kooli lähedal. Peaasi, et piirkond õige oleks. Selline teguviis on ka igati loogiline, sest vastasel juhul muutuks eliitkool tõeliseks eliitkooliks, kuhu saavad õppima minna ainult need lapsed, kelle vanematel on elus piisavalt õnne olnud ja saanud endale kesklinna korterit lubada. Parema hariduse koondumine varakamate õpilaste hulka saaks seetõttu veel suurema hoo sisse.
Saba kinni, nokk lahti ja vastupidi. Ent mida siis teha, et väiksemad koolid saaksid ka õpilasi ning eliitkoolid ei muutuks täielikeks eliidi kasvulavadeks? Mis seal ikka – tuleb pöörduda Eesti suure lemmiku ehk loterii poole. Niikuinii on esimese klassi katsed loterii, kuid seda saab viia veelgi gigantsemale tasandile. Tuleb teha ülelinnaline loterii, sest kujuta ette, kui Helen Sürje ja Rohke Debelakk võtaksid ühel aprillikuisel õhtupoolikul rahvusringhäälingu eetris suurest potist just Teie lapse nime ning seejärel on kogu perekond, suguvõsa ja töökaaslased justkui kikivarvul – milline kool talle nüüd loositakse? Mahtra gümnaasium, TIK, Sikupilli gümnaasium, Pääsküla gümnaasium? Valikuid ju üle poolesaja, aga valvsate siseministeeriumi ülevaatajate silma all ei ole võimalik isegi see variant, kus linnaisadega lähisuhetes olevad pered võiksid endale soodsa piirkonna sobitada, sest pimeda juhuse ees on kõik lapsed võrdsed.