1. lugu Üks sünnipäev

1. lugu
Üks sünnipäev

Esimene mälestus jalgpallist on mul väga hägune. Sama hägune, kui olid 80-ndate lõpu televiisorid, sest sealt ma seda ka mäletan. Onu Mihkel, kes nüüdseks juba paarkümmend aastat siit ilmast kadunud on, elas toona Antslas ja tal külas käies mängis vahepeal rohelisel murul ringi jooksvate mängijatega kummaline mäng, mida saatis venekeelne kommentaar. Polnud sel mingit tõmmet minu kui väikse Tallinna Kalevi fännile, kes mäletab siiani tabeliseisu, kus Tallinna Kalev oli kuues ja Vilniuse Statyba viies ja aastaks vist 1989. Ma ei mäletagi, et kui vana ma täpselt olin, kui neid rohelisi väljakuid ja mingeid Spartakke ja AKSK-sid väljakul nägin, aga pidin olema ikka õige noor, sest ma ei käinud veel kooliski, kui onu Mihkli ja tädi Linda maja Antslas põles maha ja tänaseks päevaks on selle maja asukohale rajatud autoparkla. Ema ja isa olid selleks ajaks juba lahutatud ja ema mõistetavatel põhjustel jalgpall ei meeldinud. Või ei saagi öelda, et talle ei meeldinud, aga ta lihtsalt ei vaadanud jalgpalli. Talle meeldis näiteks sari Orjatar Isaurast, kelle elul oli väga dramaatiline ja tema suur armastus põles kogemata paha mehe süül ära, aga seda kõike mul vaadata ei lubatud, sest see olevat liiga täiskasvanute teema. Samuti ei meeldinud mulle lasteaias nähtud jalgpallimäng, kus tuli kuuli läbi augulise pinna värava poole juhtida – kuradi raske oli. Palju kergem oli hokimäng, mis mulle ka tunduvalt rohkem meeldis, sest hokit nägi ka kesktelevisiooni pealt ja seal oli üks täiesti pöörase nimega meeskond Voskressenski Himik, mis lihtsalt pidi meeldima. Nime pärast eelkõige ja peale selle olid nad päris edukad ka (vist).
Ent kõik olekski võinud nii jääda, kui poleks olnud ühte õnnetut või õnnelikku sünnipäeva 1992. aasta juunikuus. Onu Jaani ja tädi Reeda sünnipäevad olid alati tasemel – laud lookas, rahvas rõõmus ja isegi minusuguse ninatarga 9-aastasega viitsiti tegeleda. Onu Jaan oli üldse minu vastu ääretult sõbralik ja nii näiteks vaidlesin temaga 1. klassi jõmpsikana USA rahaühiku üle ja kui selgus, et USA-s on ikkagi sent, aga mitte penn, siis oli see 7-aastasele elu olulisimaid võite. Telekas mängis alati nurgas ja sel ajal polnud ka videomakke üritusi rikkumas, sest näiteks paar aastat hiljem käis juba terve sünnipäeva tõsiseim vaidlus teemal Karate Kid vs. Politseiakadeemia. Võitis Karate Kid, mida mõned entusiastlikud pooled, kes filmivalikut eelkõige agiteerisid ainsana vaatasid, kui teised samal ajal viina jõid. Mina mõistagi ei joonud, sest ma olin liiga noor.
Aga sellel juunikuu päeval ilmusid ekraanile äsja alanud Euroopa meistrivõistluste avamänguks Prantsusmaa ja Rootsi koondised. Minu tähelepanukatsed korraga enam ei töötanud ja nii asusin samuti jalgpalli vaatama. Sel ajal oli jalgpall mõnevõrra ka isiksuste keskseks, sest pinginaabril oli kusagil välja kougitud jalgpallikaardid mängijatega, kellest minu lemmikuks sai automaatselt Marco van Basten ja Ruud Gullit (ilmselt seepärast, et Holland kõlas lahedalt) ja sõber valis Marko Hässleri. Sellest ajast algab ka minu Saksamaa vastasus, sest sõbrale oli vaja ju vastu olla. Minu pinginaaber Taneliga pidime üldse ja alati teineteise vastu olema – alates Saksmaa-Hollandi vastasseisust kuni Utah Jazz-Chicago Bulls vastasseisuni 1998. aasta NBA finaalides, mis on siiani ilmselt USA mandri kõige vingem spordiüritus. Oleks ilmselt ka edaspidi teineteise vastased olnud, aga kuna kolisin 1998. aastal Võrust minema, siis me enam ei suhelnud. Sellest on tegelikult kahju, sest nagu öeldud juba filmis Stand By Me, pole olemas teisi nii häid sõpru, kui varateismeeas omatud sõbrad.
Teiseks persooniks antud ajast oli Enzo Francescoli (kes kurat see on, mõtlen ma siiani ja mõtlesin siis ka). Nimelt on ilmselt praegu noortel raske mõista, aga toona olid kleepekatega nätsud täielik hitt. Poed asusid keldrites ja lisaks nätsudele võis seal osta vist sisuliselt kõike. Nii ostsingi jumal teab kuskohast saadud kopikate eest, sest aasta oli siis vahest 1991, jalgpallinätsu. Näts sisaldas 90-nda aasta MM-i kangelaste pilte, oli täiesti kohutavalt vana ja kõva ning minu loodetud staari, keda mina ka teaks ehk van Basten, Hässler, Gullit, Rijkaard või Lineker asemel leidsin sealt Enzo pildi. Olin pettunud ja edaspidi ostsin ainult Turbo-nätse.
Aga ikkagi – EM. Suurturniir oli ikkagi suurturniir. Olümpia oli toonase lapse jaoks elu suursündmus. Näiteks 1988. aasta Souli olümpiamängudest mäletan ma siiani Ben Johnsoni vahelejäämist või vanatädi Railiga vaadatud naiste võrkpalli poolfinaali Peruu ja NSVL-i vahel, kus mina toetasin NSVL-i, aga vanatädi Peruud ja ma ei suutnud mõista, et kuidas saab toetada niivõrd peeru sarnase kõlaga võistkonda. Lapse huumor on teadagi milline. Hiljem oli ülioluline lugemine ka Souli olümpiaraamat, aga sealne jalgpalliartikkel oli kaduvväike ja eks see olümpiavutt ongi üks mõttetu toksimine. See-eest on muutunud vähemalt olümpiaraamatutes jalgpalliturniiride kajastamine tunduvalt paremaks, mille eest pean tänama viimastes raamatutes juba Ott Järvelat, kuid turniir ise on endiselt sama mõttetu.
Rootsi ja Prantsusmaa mängust mäletan ma tegelikult vähe. Isegi seda ei mäleta, et kumma poolt ma täpsemalt olin (vist Prantsusmaa, sest teised olid loogiliselt Rootsi poolt ja mul oli vaja oponeerida). Aga ma mäletan emotsiooni, mis väikse lapse pähe sealt valgus. Kuidas saab mäng viiki jääda? Aga see, kuidas mehed mängivad riikide eest ja teineteise vastu ja kuidas pole mingit 1., 2. ja 3. kohta, vaid üks meeskond teise vastu võlus mind jäägitult ja sealt ma enam end välja ei saanudki. Ja peale selle oli muidugi ka Jean-Pierre Papin lahe nimi ja kuna kommentaatorid teda pidevalt kiitsid ja ta ka värava lõi, siis oli tema ainus oluline mängija, kes sellest ajast meelde on jäänud. Mõistmatut oli veelgi – kasvõi suluseisu reegel, mida pahatihti jäetakse tänapäeval spordikommentaatorite poolt selgitamata, aga seda mäletan ma toonastest ETV kommentaatoritest küll, et hiljemalt 1994. aasta MM-ks oli see reegel ka selgeks saanud.
Nädal hiljem olin juba niivõrd võimas jalgpalliguru (enda arvates), et võtsin nõuks esimest korda jalgpalli peale kihla vedada. Minust mõne aasta vanem Meelis oli nimelt kindel, et Saksamaa võidab Hollandit, aga mina (mäletate küll van Basten ja Gullit ja värk) toetasin ikka Hollandit. Kihlvedu sai sõlmitud 10 rubla peale ja Holland võitis 2:0. Seejärel sain enda elu järjekordse õppetunni, et ebavõrdse jõu korral ei maksa ka aumeeste kokkulepped, sest Meelis mulle raha tagasi ei maksnud. Seega, kui keegi kohtab kunagi Võrus elanud Meelis Suurmanni, siis öelge talle, et ta mu 10 rubla ära maksaks.
Kahjuks Holland seda turniiri ei võitnud. Üldse pidin ootama pikalt, et ükski suurturniir lõppeks positiivse lõppemotsiooniga, aga eks see käib kaasas paljude jalgpallifännidega. Välja arvatud muidugi Barcelona ja Manchester Unitedi fännid, sest nemad võidavad sageli.