London

Hullumaja. Esiteks, et kuidas õppida trükkima täiesti minimalistliku klaviatuuriga ja teiseks ajab sõdureid täis lennujaamas ootamine üsna närviliseks. Istun siis kusagil Oxfordi lähedal Royal Air Force baasis ja ootan pääsu suurde halli lennukisse, mis peaks mind viima Küprose põrkega Kandahari.
Eilne päev venis väga pikaks, sest esmalt jõudsin tund aega varem Tallinna lennuväljale, kuid see oli eilse päeva mastaabis väga väike ootamine. Kopenhaagenis läks ka üsna kiirelt, ent juba Londonisse, Heathrowle jõudes, hakkasid asjad toimuma. Esmalt muidugi see rahvaste paabel, mis oli Londonisse saabunud ja ootasid piiripunktis ülesaamist – hullem, kui töötud lauluväljakul.
Seejärel võttis meid vastu varasemaltki meedia kaudu tuttav Andrei Korol, kes pidi muidugi ootama veel kolme sõdurit. Need jäid esiteks hiljaks, teiseks kadus neil pagas ära ja nii kujuneski Londonis lennujaamas ootamine kokku neljatunniseks meelelahutuseks.
Lennujaamas oli kohutavalt palju araablasi ja muidugi kohutavalt kallid hinnad. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen viies ratas vankri all, kuna Luts on mingi hingelt militaar (Iga mees on hingest militarist ja Tsiviilide anarhia käib vahepeal närvidele). Lisaks veel jutud nõuka armeeajast ning muud arutluses, et milline peaks kaitsevägi ja sõda olema. Mina pööritasi silmi ja tegin niisama huvitatut nägu.
Muide, välja tuli, et soovijaid Eesti ajakirjandusest Afganistani minna oli isegi rohkem, kuid mingil põhjusel valiti välja just meid kahte. Ok, Luts sobib sellesse rolli imeliselt, kuid siis teiseks valikuks olinn mina ja Päevaleht.
Muidugi selgus sõjaväe lennujaamas eile õhtul check-ini tehes, et ikka võib veel midagi valesti minna ja sealt teatati mulle, et mind on lennult ära kustutatud ja nii paistiski silme ees perspektiiv veeta teadmata hulk päevi Inglismaal sõjaväebaasis. Tegelikult selgus seejärel, et mina vist just olin lennule lsiatud, aga härra Lutsu polnud, kuid põnevus lõppes kiirelt, kui meid ikkagi lennule lisati.
Öö möödus kiirelt ja sügavas unes ja ei seganud isegi üsna olematud seinad ööbimiskohas. Meil oli kõigil eraldi toad, aga lihtsalt seina taga toimuv oli hästi kuulda. Kuulsin kolm õllepurgiavamishäält @luts ja seejärel vajusin unne. Voodi oli pehme ja toas oli pesemisvahendid, kraanikauss ja piibel.
Nii, hommikusöök pole eriti põnev ja nüüd siis olengi lennujaama VIP-lounge's. Lennuk on akna taga ja see on üsna impressiivne hall monstrum. Peaks olema tunduvalt suurem, kui Airbus ja eriti see Boeingu kökats, millega me Londoni poole lendasime.
Sai kätte ka kuulivesti ja kiivri. Kuulivest, raibe, kraabib niigi eile hellaks muutunud kaela. Küll tsivilisti elu on hea, et saab selliste pisiasjade üle hädaldada.
Hetkel lõpetan ja naasen lennukis olles:)